|
Castagnetoli – kodu, mis on avatud kõigile 2025. aasta algas meie jaoks väga seiklusrikkalt. Reis Itaaliasse tõotas tulla maagiline ja põnev. Sõit Eestisst Pontremolisse võttis pea päeva, kuid koer Romeo, Giovanni (majaliige) ja Francesco (projektijuht) võtsid meid väga soojalt vastu ning lõpuks jõudsime "San Francesco perekonnakoju’’. Projektis osales kokku 4 riiki: Eesti, Poola, Portugal, Hispaania. Esimesel jalutuskäigul ümbruskonnas nägin karvaseid, punakaspruune kastaneid. Sügisene õhk, tuhmpruunid mäed ja kärestikuline, pidevalt edasi voolav jõgi – see looduslik ja isoleeritud keskkond pidi saama meie koduks kümne päeva jooksul. Hiljem oli tabavalt hea teada saada, et castaña tähendab kastanit ning sellest on ka Liguuria piirkonnas asuv Castagnetoli küla oma nime saanud. Projektijuhi Francesco suuremeelsus ja lahkus pitsaõhtu korraldamisel võttis sõnatuks. Ma pole mitte kunagi kogenud sellist pitsaküllust: kui olime jõudnud ühe ampsu võtta, tuli pitsaahjust kohe uus, värske ja soe pitsa juurde. Francesco ema Norina oli põhiline kokk, kelle toite saime nautida nii lõunal kui ka õhtul. Itaalia kultuuris ja ka siinses projektis oli fookus just koos söömisel ja muljete jagamisel. Francesco isa Mauro õpetas meile, et me ei saa ainult uskuda armastusse, vaid peame oma tegevustes tõestama armastust. Tegevustega alustasime põhiliselt kell 10 hommikul. Meeldejäävaim harjutus oli grupi pooleks jagamisel, kus pidime endale grupinimed välja mõtlema. Olin ise CastañaNinjade tiimis ja eesmärk oli aru saada, kuidas ühiskond on tihti killustunud gruppideks. Seda tõestas harjutus, kus kui teine grupp tahtis viimases ülesandes meie grupi ringi sisse tulla, siis inimlik instinkt oli neid mitte lasta. Selle ülesande mõte oli teadvustada fakti, et inimkonna tendents on erinevuste vältimine eri rahvuste, kultuuride vahel. Ilmselt selle tõttu, et erinevustega kaasnevad konfliktid, eriti kui on tegemist religioossete küsimustega. Samas võivad erinevad kultuurid, rahvused rikastada meie maailmapilti ning iga teisest kohast pärit inimene lisab maailmale oma maitset, vürtsi juurde. Nii ka meie saime tänu erinevatele päritoludele üksteist projekti vältel harida ja täiendada. Väga oluline verstapost oli ka majaliikmete ära kuulamine. Meil oli võimalus kuulata elu hammasrataste vahele või keerulist lapsepõlve üle elanud itaallaste kogemusi. Narkootikumide kasutamine, abikaasa manipuleeriv ja füüsiliselt, vaimselt vägivaldne käitumine, illegaalse prostitutsiooni ekspluatsioon, vägistamine – need on vaid mõned näited, miks inimesed leidsid tee Francesco majja, kus neil on nüüd soe toit olemas ja võimalus töötada loomade, puude, muu ümbruskonna töödega. Selliste lugude kuulamine tekitas aukartust ja tänulikkust enda elu suhtes, mis ei ole olnud nii traagiline kui sealsetel inimestel. Seega oli veel imelisem tunne tantsida näiteks majaliikme Fabriciaga, kelle naeratus sarnanes päiksega. Neljapäevane jalgpalliturniir vihma käes oli vaimselt pingutust vajavate päevade kõrval väga vajalik ja kontrasti pakkuv osa. Saime joosta ja auru välja lasta. Õnnelikem hetk oli muidugi palli väravasse löömine, aga tunnen, et puhas mängimine ühendas meie gruppi. Hiljem baaris vestlemine ja toidu- ja joogipooliste maitsmine lisasid päevale erilise maigu. Reede oli projektis vaba päev. Enamus otsustasid minna Cinque Terresse, kuna olime paar päeva varem vaadanud Enrico Casarosa filmi ,,Luca’’. Sõitsime rongiga Riomaggioesse, mis oli tõeliselt vapustav ja imelise loodusega paik. Ilmaga vedas väga, kuna saime nautida päikesevalgust -ja soojust, Matkasime Lianaga Bar Il Sole A 180 Gradi restorani, kus saime lasanjet ja jäätist süüa. Hiljem päikeseloojanguks sõitsime Monterosso al Maresse. Viimasel päeval sõitsime mägedesse, kus oli väga tugev tuul. Saime sellega oma pead tuulutada ja uute ideede tuules kodumaale sõita. Projekti lõpetuseks tegime emotsionaalselt ühendavaid ülesandeid nagu käestkinni hoidmisi, silmavaaatamisi ja kuulamist. Ma usun, et projekt õpetas meid armastama, küsima, mis on armastus, inimlikkus ja mida saame ise teha selleks, et inimesed meie ümber tunneksid end armastatult.
0 Comments
Käisin Itaalias noortevahetusel "GREEN AND FAIR", mis toimus 26. juulist 8. augustini 2024. Keskendusime kliimamuutustele ja loodushoiule. See oli väga imeline kogemus minu jaoks ja inspireeris mind tulevaste eluplaanide osas. Talu, milles me sel ajal elasime toimis permakultuuri põhimõtetel ja vabatahtlike töö alusel ning nüüd on ka mul tekkinud suur unistus Eestis midagi sellelaadset ise luua. Programm oli hariv ja huvitav, saime teha palju grupitöid, uusi teadmisi, arutelusid luua, teistest riikidest teada ja ka oli võimaldatud vaba aeg, niiet sai kohalike võludega tutvuda. Üks aasta suurimaid kohalikke sündmuseid, paatidega teatejooks, toimus meie viibitud ajal ning selle puhul saime koos grupiga selle kaasaelamisest osa võtta. Laagri lõpuprojektiks valmistasime grupikesi valmis harivaid videoid ja nende vaatamiseks korraldati väike gala autasustamistega. Korraldusorganisatsiooni Instagrami konto: @associazionekora |
ProjektiblogiProjektikogemused alates 2021-st aastast. Archives
February 2025
Categories |
RSS Feed
