|
Kui Eestis muutusid ilmad üha sombusemaks ja külmemaks, avanes kümnel Eesti noorel võimalus minna avastama sooja ning eksootilist Marokot läbi Erasmus+ programmi. Projekti „Sport is superpower“ teemaks oli kaasamine läbi spordi. Kohal olid noored Itaaliast, Marokost, Tuneesiast, Prantsusmaalt ning Bulgaariast. Päevi sisustasid töötoad, kus läbi näitlemise, kunsti ja meedia kasutamise arutleti spordiga seotud teemade üle, nagu nt kuidas on sport aidanud enesekindlusega, mis meetmed on kasutuses erinevates riikides, et inimesi kaasata, aga näiteks ka mis on spordikultuuriga kaasnevad sotsiaalsed probleemid ja eelarvamused. Lisaks töötubadele toimusid loomulikult ka sportlikud tegevused, mida viisid läbi ja õpetasid osalejad ise. Sai käia jooksmas, teha joogat, tantsida, mängida jalgpalli, õppida capoeirat ja enesekaitset. Õhtud olid üldiselt vabad – sellel ajal sai minna avastama Marrakeshi ööelu, tegeleda töö-või kooliajsadega või veeta niisama head aega teise kultuuriruumi inimestega. Osadel õhtutel toimusid ka kultuuriõhtud, kus osalevad riigid said esitleda oma toite, tantse ning muid huvitavaid fakte oma riigi kohta. Eesti õhtul demonstreerisime mardi- ja kadripäeva, rääkisime saunast, naisekandmisest, näitasime tantse ja pakkusime Eesti maiuseid ja snäkke. Projektis oli ka kaks tegevustevaba päeva. Esimesel päeval külastasime suurema grupiga Essaouira linna, sõime grillitud mereande, külastasime argaaniaõli tehast ning suplesime Atlandi ookeanis. Teisel päeval rentisime Eesti grupiga kaks autot ning sõitsime Ouzoud koski vaatama. Seal nautisime ilusaid vaateid, sõitsime paadiga, tegime mäetipul pikniku ning veetsime aega sõbralike kohalikega lõkke ääres. Osad ostsid endale ka ühesugused kampsunid. Projekt oli meie jaoks ääretult hea võimalus õppida tundma islamimaa kultuuri, religiooni ja tavasid ning proovida enda jaoks uusi spordialasid. Lisaks Maroko kultuurile, õppisime väga palju uut ka teiste osalevate riikide kohta. Sellised noortevahetused on kultuuriliselt tohutult rikastavad, kuna saad õppida riigi kohta kohalikelt endalt. Lisaks lahedatele mälestustele, või saada sealt ka uued sõbrad – meil on plaanis juba tuleval kevadel minna külla oma uuele sõbrale Tuneesiasse.
0 Comments
25.oktoober - 3.november osalesime 4 eestlasega jutuvestmise koolitusel. Osalejaid oli nii Suurbritanniast, Poolast, Tšehhist, Kreekast, Šveitsist kui ka Aserbaidžaanist. Ainuüksi see lõi kursusele värvika pinnase. Jutte sai kuulda erinevatest pärimustest ja kultuuriruumidest. Koolituse eesmärgiks ei olnud niivõrd lugude ilmekas etendamine, kui nende avamine, sümbolikeele avastamine, enese ja looduse mõtestamine, sügavale ja süvitsi minek, ühisosa leidmine, et lugu elada ja läbi enese kõlama panna. Sestap veetsime palju aega looduses ning sellega ühendudes. Uusi põnevaid viise selleks tutvustasid meie jutuvestjatest koolitajad ning hulgi erilisi elamusi pakkunud herbaatikust külaline. Muidugi tegime hoogsalt enditega tööd, peamiselt läbi erinevate visualiseerimispraktikate, tähelepaneliku kuulamise, kirjutamise, joonistamise, lugemise, vahetu kõnelemise, meditatsiooni ja kohaolu praktiseerimise. Üldiselt oli tegu väga intellektuaalse, valdavalt verbaalse koolitusega, mida tasakaalustas ajaveetmine looduses, mõningane tants ja külmas vees kümblemine. Märkimisväärseks osaks olid kindlasti ka filosoofia-, luule- ja lauluõhtud. Koolitus toimus ASHA keskuses, Suurbritannias, müstilise hõnguga seiklustele kutsuvas Dean’i metsas, mis on inspireerinud nii Rowlingu kui Tolkien’i kirjatöid ja täiesti uute maailmade loomist. Ka meie oleme oma kogemusest igati inspireerunud ja positiivselt laetud. 15.-22. oktoobril toimus Gruusias õppevisiit, mille raames külastasime mitmeid noortekeskuseid, saime aimu, kuidas neil läheb, millega nad tegelevad ning kohtusime kohalike poliitikutega Spordi ja Noorsootöö ministeeriumist.
Üks huvitavamaid interaktsioone oli kohtumine lähiriikide noortega. Esindati Gruusiat, Armeeniat, Aserbaidžaani, Türgit, Rumeeniat, Ukrainat, Valgevenet, aga ka Hispaaniat, Saksamaad ja Hollandit. Eks Gruusia enda territoorium ole 20% ulatuses Venemaa poolt okupeeritud (nii eelmise sajandi lõpust kui hiljutisema, 2006. aastal esinenud sissetungi tõttu). Samuti on pinged ka Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, mille puhul on emotsioone ühtpidi poliitilisel tasandil, teisalt aga „ei-ei, aga need noored siin projektis on ju toredad“. Ja eks paneb mindki enne kaks korda mõtlema, kas tahaksin ja julgeksin praegu Valgevenet külastada. Eks Ukraina olukordagi peetakse juba elementaarseks teadmiseks päevapoliitikast. Ometi on teine asi kuulda lugu naiselt, kes Mariopolist läbi Venemaa põgenema pidi ning otsib nüüd kohta, kus maailmas oma perega elades ta ennast mugavalt võiks tunda, kus lapsed saaks hea hariduse ja sõbrad. Teist otsa pidi tundub elu nii ühel kui teisel pool ikkagi edasi minevat, olgugi et murede või arvamuste paljususega. Noorte keskuste külastamisel jäi teravalt silma, kui ebaproportsionaalsed on nende rahastusvõimalused. Enamik, eriti sisemaal olevaid noortekeskused, virelesid pigem rasketes tingimustes, olles peamiselt rahastatud heategevusest või Euroopa Liidu projektidest, pannes kogu ressursi tegevuste elluviimisele. Mustamerele lähemad organisatsioonis, Zugdidis ja eriti Batumi noorteorganisatsioon, mis paistab olevat ainuke riikliku toetusega (sest sel piirkonnal on teatav autonoomsus), paistsid olevat väga jõukad. Batumis korraldati noortele mitmeid nädalapikkuseid matku ja õppeprogramme mägedes, suuri festivali ulatusega pidusid, mis on kõigile noortele tasuta, ja sai ka lubada väga avarate ja modernsete ruumide renti või omamist. Nad korraldasid väga toredaid ja sisukaid üritusi, imestama pani lihtsalt nende jõukus teiste noortekeskuste kõrval. Kohtusime ka poliitikutega Gruusia Spordi ja Noorsootöö ministeeriumist. Mul on hea meel, et Gruusia väikese riigiga saab võimaldada sellist poliitikute kohtumist noorte ja noortega töötavate inimestega. Meil oli võimalus poliitikutele ka küsimusi esitada, vastused aga kippusid tulema ametile kohaselt (ma ei tahaks seda stereotüüpi tegelikult normaliseerida!) väga ümmargused. Siiski leian, et see on korraldajate poolt väga leidlik võte, kuidas riigijuhtidele anda märku, et noorsootöö on riigis väga oluline ning sellega tegeleda soovijad on olemas ja on aktiivsed. Nimelt pole noorsootöötaja ametit praegu riigi ametite nimekirjas olemaski, mis tuli kõigile väga suure üllatusena. Selle loomisele aluse andmiseks on aktivistid asunud looma ülikoolis vastavat bakalaureuseõppekava. Veel meeldis mulle väga, et Zugdidi noortekeskuse töötajad nägid vaeva ja said kaasata oma tegevusse ka okupeeritud Abhaasia noori, kus hariduskvaliteet on tugevalt langenud ja õpilastel on koolis õppida raske, sest õppida ja õpetada lubatakse ainult vene keeles. Nii saavad ka mõned (mitte sugugi kõik, sest üle mitmemõttelise piiri liikumine on mõnelegi võimatu – passi lihtsalt ei aktsepteerita) Abhaasia noored emakeelset ja innovatiivsemat haridust. Samuti tegeletakse raadioprogrammiga, mis on kuulatav ka Abhaasias. Kaheksa aastat tagasi oma esimesel Gruusia noortevahetusel kuulsin esimest korda otse endavanustelt noortelt endilt, kuidas nad kogesid seda, et nende kodulinna, Gorit pommitati. Mäletan, kuidas neilt endilt otsa neid lugusid kuuldes, kuidas pommid lendasid, tekkis ahastus küll ja arusaam, mida nad kogesid, jõudis kohale tunduvalt selgemalt, kui lihtsalt mõne uudise või paotatud sõna kaudu, et Gruusiat rünnatakse või neil on sõda. Viimaste aastate jooksul on Gruusia mitmeski mõttes arenenud. Jäi mulje, et mitmetel noorteorganisatsioonidel on õnnestunud saada oma ruumid. Poliitikutega aga alustatakse ikka ja jälle otsast peale, nende veenmine ja tugi on raske tulema. Samas Batumis on valitsuse toetusega (autonoomsest piirkonnast) läinud silmatorkavalt hästi, võib-olla isegi ebaproportsionaalselt hästi. Arenenud on ka riik ise, kui ma 2019. aastal viimati Gruusias käisin, siis ei saanud sugugi nii paljudes kohtades kaardiga maksta, kui nüüd. Samuti sõidavad tänaval rõõmsasti nii Bolt kui Wolt. Keily Oktoobri lõpus (18.10-26.10) toimus Ungaris, Pákozdis koolitus “Let me join”. Koolituse teemaks oli kaasamine. Lisaks kolmele osalejale Eestist, oli osalejaid ka Ungarist, Bulgaariast, Maltalt, Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Kreekast. Koolituse päevad olid sisustatud erinevate töötubadega, kus arendasime aktiivse kuulamise oskust, empaatiavõimet ning õppisime stereotüüpide, sildistamise ja vähemusgruppide kohta. Põnevad ja sisekaemuslikud grupiülesanded panid meid huvitavatesse olukordadesse. Näiteks anti meile värvid ja paber ning nendest tuli grupiga maalida pilt. Kusjuures värvida võis üks inimene korraga ning omavahel oli keelatud rääkida - ülesanne pani meie loovuse teistmoodi tööle. Puudutasime ka keerulisemaid teemasid nagu riikide sotsiaalsed probleemid. Iga riigi osalised pidid välja tooma oma riigi murekohtadest ning pakkuma neile võimalikke lahendusi. Töötasime nii riigipõhistes kui ka rahvusvahelistes gruppides. Ka veidi meelelahutuslikumaid ning loomingulisi tegevusi jätkus igasse päeva: kanuusõit järvel, flashmob (tantsuetendus) Székesfehérváris (mida saab vaadata siin), keha ja näitlemise töötoad ning matk sügiseses metsas. Õhtud olid sisustatud kaasavate ühistegevustega. Toimus TedX vestlusõhtu, meditatiivne olesklemine, team-building mängud ning kolmel õhtul tutvustasid projektiriigid endi kultuure. Kultuuriõhtutel osalejad said hääldada tuntud keeleväänajaid, õppida traditsioonilisi tantse, mekkida toite ning jooke. Eestit tutvustades andsime meeleoluka ülevaate meie keelest ja kultuurist läbi interaktiivse ja praktilise esitluse ning osalejad said Eestit tundma õppida ka läbi lõbusate faktide. Suur rõõm oli näha, kuidas meie kiluvõileib ning kama kadusid laualt kiiresti ning tantsud ‘’Kaerajaan’’ ja ‘’Kaks sammu sissepoole’’ võeti vastu suure innuga. Projekti lõppedes valmisid erinevad materjalid omandatud teadmiste ja oskuste edasi jagamiseks. Osalejad lõid neljas grupis miniprojektid järgmistel teemadel: menstruaal-heaolu, LGBTQ+ inimeste vaimne tervis, kehapositiivsus ning pagulaste integratsioon. Valmisid kaks mängu, üks Instagramikonto (@bodies.count) ja lasteraamat ‘’Mia and The Menstruation’’. Projektist lahkumise ajaks olime teinud palju introspektiivset tööd ning tunded olid kahetised: ühelt poolt rahulolevad, kuna projekt oli hästi õnnestunud ning olime positiivse kogemuse võrra rikkamad. Teisalt kurvad, kuna projekti inimesed jätsid oma jälje meie südameisse. Siiski, uued tutvused ja sõbrad sai kontaktitud sotsiaalmeedias ning tehtud said ka lubadused uutes projektides ning uutes riikides taaskohtuda. Soovitame kõigile soojalt, käsi südamel ning igasuguse kõhkluseta Erasmus+ projektidest osa võtta ja avastada seeläbi maailma, inimesi ning iseennast. Septembri lõpus, täpsemalt 21.09 - 28.09 oli meil võimalus osaleda koolitusel nimega New skills & tools. Koolitus toimus Horvaatias Čiovo saarel. Osalejad olid kokku tulnud Serbiast, Türgist, Tšehhist, Rumeeniast, Bulgaariast ja Saint-Martini saarelt. Koolitajaks oli Nik Paddison ja koolituse eesmärgiks oli noorsootöötajate ja õpetajate teadmistepagasi täiendamine. Töötoad olid teemadel nagu grupidünaamikad, õppekeskkond, häiriva käitumisega toimetulek, teambuilding, kuidas ise koolitust kokku kavandada ja ka palju muud. Samuti saime harjutada esitlususte tegemist ja diskussiooni läbiviimist, millele järgnes põhjalik tagasiside. Kõik õpitu sai osalejate poolt kirjalikult jäädvustatud ka käsiraamatusse (“Handbook”), mida igaüks tulevikus vajadusel kasutada saab. Kuigi programm oli tihe ja päevad möödusid töiselt, siis lõunal oli alati piisavalt aega, et käia rannas. Õhtuti toimusid kas kultuuriõhtud või niisama koosolemised. Samuti oli antud ka piisavalt vaba aega, et lähedal asuvaid linnasid Trogiri ja Spliti uudistamas käia. Koolitus oli põnev ja mitmekesine ning kindlasti kasvatas huvi selle valdkonna vastu. Kokku tulnud seltskond väga tore ja igati toetav - loodetavasti kohtume nii mõnegagi neist veel tulevastes projektides. The representatives of Sciara Progetti partner organisations from Estonia, Spain, North Macedonia and Portugal got together in Morfasso, Italy in October for the ‘’Bus Stop Violence’’ Youth Exchange (YE) programme. The aim of the programme was to raise young people's awareness of gender equality and recognize the different forms of gender based violence through itinerant workshops and travelling theatre. In October 2022, around 20 young people from 5 different countries gathered together in Morfasso, Italy for the duration of 8 days to tackle those topics. The exchange is meant for the young people from Italy, Estonia, Spain, North Macedonia and Portugal, who are interested in learning about gender-based discrimination and to recognise the different forms of gender-based violence, its causes, consequences and ways to raise awareness and ideas to prevent it. Led by Sara Curioni and Paola Baiguini, these young people had the opportunity to hear new perspectives, share their visions, anxieties, fears and the impositions they feel from society, diving into the interior of human emotions without the fear of judgement. Most of the project’s activities mainly took place in Ostello del Monastero in Morfasso. Before we started speaking about the topic we had an introduction day that was all about the activities, which helped us to get to know each other. We shared why each of us decided to come and participate in the program. First day was mostly discussion with fast and short introductory workshops about types of abuse and different types of violence and we also got to know the bus for the very first time. Second day we started to study one of the most integral concepts of the topic under study: the principle of consent. Always surrounded by intimate moments, the second part of the morning focused on the motto "Model your reality". Third day, during the morning, we focused on gender roles, bringing to the discussion our perception of gender stereotypes and the inherent traumas.The next step was, through the technique of creative writing, express emotions and willingly, share them. It was a revealing moment, which increased the feeling of connection and the ambient of a safe place, required for such a heavy issue as the one these young people were and would be confronted with. In the afternoon we address toxic relationships, through the introduction of a short theatre and consequent dialogue. The sharing was strong, personal and very emotional. On the fourth day we dedicated ourselves to the creation of a podcast and, at the end, the translation into our languages. The result was brilliant, with many moments of humour mixed with great insight, awareness and responsibility. Fifth day was all about creating videos which represented gender based violence. The task was to make a video about the topic which could reach youngsters and spread the word. After dividing into the groups each team decided what genre is suitable for their concept and, therefore, their own approach to the task. In the end we had a premier with very various videos from short tik-tok reels to a short well produced movie. In the end we had a lot of fun during the process of shooting the videos! During the other days, there were other non-topic related activities, such as introductions to the topic and travelling and visiting a nearby city. The project in the town of Morfasso didn’t have the easiest accessibility in terms of transportation, but the hostel and town itself are very nice and relaxing with a lot of space, which allowed to easily throw different activities both indoor and outdoor. Also there is a cute local bar with great hosts and very friendly locals. The place in general is surrounded by nature, a beautiful church, old houses that are well-maintained with a breath-taking view over the mountains. So the environment was really calm, which was ideal for conducting a programme that tackled an emotionally difficult topic. Furthermore, the excellent organisation and preparation of the programme was key for allowing the participants to build new skill sets and get to experience it all in a truly unique setting with great people. 9.08-5.09.2022 osalesime viiese Eesti naiste pundiga Põhja-Makedoonias keskkonnateemalises projektis. Meie põhilised tegevused viidi läbi väikeses umbes 5000 elanikuga mägilinnakeses Kruševos, mis lõi asukohana mõnusalt isoleeritud tunde ja välised segajad nagu suurlinna kära, uudishimu ööklubide vms vastu suudeti sellega hoida minimaalsel tasemel. Oli mõnus end muust maailmast välja lülitada ning pauside ajal hotellitoa rõdult võimsat mägede vaadet ja vaikust nautida. Tegemist polnud aga kuigi laiskeva puhkusega! Iga päev hommikust õhtuni olime hõivatud erinevate ülesannetega. Meie lemmikuteks osutusid need, kus saime ka küla peal ringi jalutada ja n-ö välitöid teha. Tutvudes kohalike keskkonnaprobleemidega, sattusime sedasi vestlema peamiselt vanade inimestega, kes tegelesid parajasti erinevate ettevalmistustega talveks: küttepuude varumisega, alõtšade ja muude viljade korjamisega, puravike, paprikate ning tubaka kuivatamisega oma verandal. Üldiselt ei paistnud elu Põhja-Makedoonias kuigi roosiline - suur osa elanikkonnast elab vaesuses ega ole näiteks prügi sorteerimisest veel midagi kuulnud. Meid pani see oma kodumaad aina enam väärtustama. Projekti neljandal päeval oli meil võimalus ka väljasõiduks kuurortlinna Ohridisse, kus keskkonna aspektist oli kõik ääretult euroopalik ja puhas ehk tegemist pole üldse tüüpilise pildiga Põhja-Makedoonias. Tegime oma leidudest, mõtetest ja kogemustest kogu projekti jooksul palju ettekandeid ülejäänud osalejatele, mis arendas tunduvalt meie inglise keele ja esinemisoskust. Osalevatest riikidest olid lisaks Eestile esindatud veel Türgi, Horvaatia, Serbia ning Põhja-Makedoonia enda noored. Meie kogemus kokkuvõtvalt oli igati suurepärane ja õppisime midagi iga riigi keskkonna ja kultuuri kohta. Eesti riigi tutvustamisel viisime läbi menuka online viktoriini, kus selgus muuhulgas, et Eestis on elanike arvu kohta kõige rohkem supermodelle maailmas :) Ainus negatiivne osa antud riikide nimekirja puhul oli, et kuna horvaatlased, serblased ja makedoonlased saavad oma emakeeles rääkides omavahel ideaalselt aru, tekkis nende kolme riigi vahel suurem vennastumine ja õestumine, mis jättis eestlased ja türklased veidi väljajäetuks. Kiidame korraldaja asjatundlikkust taolise projekti korraldamisel. Marija ning tema meeskond oli isegi öösel kättesaadav, alati kindla käe ja läbimõeldud plaaniga, ääretult hea inglise keele oskusega ja teadlik keskkonnateemade osas. Loodame antud organisatsiooniga tulevikuski koostööd teha ja siis juba on õueülesandeid ajakavas loodetavasti veel rohkem :) Sel sügisel oli minul õnn pikendada oma suve kahe nädala võrra ja veeta see aeg maagilises Sant’ Agata de Gotis. Meie 5 eestlasega olid veel ühes Bulgaarlased, Türklased, Leedulased, Itaallased ja tegelikult ka kohalikud noored, kes tundsid palju huvi meie tegevuste vastu ning oma inglise keele oskuste treenimise vastu. Nendel päevadel jõudsime teha meeletult palju. Põhiline fookus oli traditsiooniliste mängude mängimisel. Meie eestlastena tutvustasime mänge oma lapsepõlvest nagu värvipott ja valgusfoor, vestsime eestikeelseid lugusid ja lasime nende järgi pildid joonistada, tantsisime meile omaseid tantse, tutvustasime laulu- ja tantsupeo kultuuri ning jagasime eestlaseks olemise põhivara. Õppisime, et paljud meile südamelähedased mängud on ilma riigipiirideta ja saime üheskoos teiste rahvustega jagada noorusea nostalgiat. Lisaks sellele jagus ka aega, et süüa palju pastat, õppida erinevaid keeli, jalutada, nautida kohalikke vaateid ning kindlasti ka luua sõprussuhteid, mis jäävad alles isegi nüüd, kui kõik me võluvast Sant’ Agatast lahkusime. - Merle ✦•····································································································•✦•····································································································•✦ Projekt “Learnig by gaming” Itaalias oli minu esimene Erasmuse projekt, millest osa võtsin. Olen tänulik selle imelise võimaluse eest õppida nii palju uut. Õppisin tundma erinevaid kultuure ja nende iseärasusi ning kuidas olenemata erinevustest siiski hästi kommunikeerida. Nägin, kuidas mängud võivad inimesi ühendada, kuid samas ka eri arvamustele viia nii kultuurilises kui ka igaühe isiklikus võtmes. Mind pani imestama, kui palju võib õpetada üks kahe nädalane projekt ning kui kiiresti võivad osad inimesed kalliks saada. Leidsin mitu väga head sõpra kellega üritan ka edaspidi kontakti hoida. Sain näha maailma läbi minu kultuuri ruumist täiesti erinevate inimeste silmade. Olen enesekindlam, iseseisvam ja teadlikum ümbritseva suhtes. Julgen märgata, hoolida ja probleemidele lahendusi leida. Väga tore oli ka see, et saime kohalike kooli noortega vestelda ja koos mängida. See tegi kogu asja veelgi isiklikumaks ja soojemaks. Projekt tegi mulle puust ja punaseks selgeks, et olenemata inimese taustast või keelest, mida ta räägib on võimalik luua tugev side ja kõige lihtsam ja lõbusam on seda teha mängides. - Alina ✦•····································································································•✦•····································································································•✦ Itaalia projekt oli huvitav ja vahva. Sai näha ja kogeda võluvat Sant’Agata de Goti linna. Projektis õppisime päris palju uusi ja põnevaid mänge teistelt osalejatelt. Samas nägime päris palju sarnaseid mänge, mida mängitakse ka Eestis. Minu lemmikuks mänguks jääb siiski „Murder mystery dinner“, see oli väga põnev. Lisaks sai tutvuda nii paljude erinevate inimestega ja kuulda nende eludest ning arvamustest. Väga lõbus ja tore kogemus. - Maris ✦•····································································································•✦•····································································································•✦ Minu 2 nädalat Itaalias möödus liiga kiiresti, aga väga lõbusalt. Ma kohtasin imelisi inimesi, õppisin palju nende kultuurist ning mängisime palju väga põnevaid mänge. Ma olen ülimalt tänulik, et on selliseid võimalusi kus noored saavad reisida ja näha maailma. Sellised võimalused annavad edasi nii palju uusi kogemusi ja elutarkusi. Tutvusin inimestega keda ma poleks kunagi varem kohanud ima selle projektita. Sant’Agata De’ Goti oli väga kaunis linn kus oli palju teha ja näha. Sooviksin kindlasti sinna kunagi tagasi minna. - Renata ✦•····································································································•✦•····································································································•✦ “Learning by gaming “ noortevahetus oli mulle kui projektijuhile väga huvitav ja arendav. Erinevad situatsioonid ja lahendused läbi mängude võimaldasid kõikidel osalejatel leida enda persoonile aktuaalsed teemad, millega kas kohe või tulevikus tegeleda tuleks, läbi mille kasvada ja ennast paremini tundma õppida. Olen siiralt tänulik, et mul oli võimalik sellest projektist osa võtta. Eesti gruppi esindasid äärmiselt targad, intelligentsed, soojad ja avatud inimesed, suur rõõm oli koos nende noorte inimestega Eestit esindada. Tükike südamest jäi Itaaliasse maha ka, sest meie eest hoolitsenud super tiim sai nii kalliks selle lühikese aja jooksul. - Elo From 12th to 21th of September 2022, we had the opportunity to participate in a youth exchange called "Together for Human Right" in Cyprus. Four participating countries and nine days of learning about culture and issues in our world. We made a lot of new friends from Cyprus, Greece and Hungary. The journey to Larnaka took a while (13 hours). We arrived after 3 flights and we were taken by a surprise: we already met some of the Greek participants at the airport. We had a lot of exciting events during the project. We organised one workshop ourselves and participated in multiple workshops about human rights, so we could dig deeper about the topic and understand it better. We started most of the workshops with energizers, which were a lot of fun. We had role plays, cultural and karaoke nights. During cultural nights we shared information about Estonia and learned a lot about Hungary, Greece and Cyprus. Also, we tried their traditional food and dances. Project acitvities went according to the plan, the organizers did a great job. They are very welcoming and loving people. The food during the project was amazing: local cuisine including souvlaki, tzatziki, tasty salads and fresh fruits. One of the most rewarding experiences was definitely getting to know the village of Agros where the project was held. Agros is a rather small village in the heart of the island with its 800 citizens. Agros is located in the mountains and we had a picturesque view from our hostel. In Agros you can also find a hotel, a lot of pubs and even the most exotic sight: a rose field and rose products manufactury. During the project we also visited together a famous port town called Limasol and the capital Nicosia. We had a tour in both cities but we also had some free time to hit the beach and the old towns. Definitely, it was an experience that will not soon be forgotten. We are very grateful to the organisers to make this youth exchange happen! 4.-12. septembril 2022 oli meil võimalus osaleda Portugalis H2O-nimelise organisatsiooni korraldatavas noortevahetuses "Climate Change? NO! Change yourself!". Kümme osalejariiki; kümme päeva kohaliku eluolu, kultuuri ja probleemidega tutvumist; kümneid uusi tuttavaid – tegu oli kogemusega, mis niipea ei unune. Teekond Arrouquelasesse ei kulgenud viperusteta: kelle jaoks oli see esimene lennureis omapäi, kelle lend hilines, kes pidi lennu tühistamise tõttu veetma öö Rootsis... Kohale jõudnud, tabas meid üllatus üllatuse otsa: esiteks oli juba õhk hoopis teistsugune kui Eestis. Toit – pool sellest moodustas sai ja vein. Mis kell, kus, mida? – vaatame! Alguses oli veidi raske leppida, et kõik ei jookse nööri mööda, et kõik ei muretsegi, mis edasi saab ja ei kahtle, kas tehtu on piisavalt hästi tehtud, kuid ajapikku harjusime olukorraga ning lasime asjadel omasoodu kulgeda. Üks vahvamaid elamusi oli kindlasti külaga tutvumine – kuigi alguses tundus tänavaterägastik lahtiharutamatu, õppisime mõne päeva jooksul kõik olulisemad ja põnevamad käigud selgeks. Sellele aitas oluliselt kaasa maastikumäng, mis jooksutas meid läbi terve Arrouquelase tähtsamate punktide: loomulikult kuulus nende hulka jalgpalliväljak, külapood, H2O kontor, liköörimeistrist vanamehe salajane garaaž, noorte rajatud purskkaevuga roheala... Muljet avaldas ka künka (meie jaoks mägi!) otsas kõrguv tulevalvurite torn: kogu suve jälgivad sealsed külaelanikud ning noortekeskuse vabatahtlikud sealt ümberkaudseid metsi, et kuivast ilmast süttivaid metsapõlenguid varakult silmata ning nende levikut peatada. Tutvusime mängu käigus ka kohalikega, kes küll enamasti meiega ühtegi sama keelt ei kõnelenud, kuid imekombel ikkagi meiega kõik maailma asjad selgeks arutatud said. Ise ka ei tea, kuidas see juhtus. Loomulikult oli kanuumatk oli äärmiselt meeldejääv – eestlasliku kangekaelsusega finišeerisid meie alused loomulikult esimeste seas, sellal kui teised veel tasa-tasa juttu ajades sõitu nautisid. Ikka lipp kõrgel! Sel matkal tuli välja ka üks suurimaid sealseid kliimaprobleeme: tohutud alad metsi olid lihtsalt ära kuivanud, osa ka põlenud; samuti jäime korduvalt paatidega jõepõhja kinni, sest vett oli mõndades lõikudes väga vähe. Nägime oma silmaga, millega kohalikud iga päev rinda pistma peavad. Loomulikult ei puudunud projektist ka kliimateemalised ettekanded ja töötoad – meid külastasid nii Zero kui Oikose esindajad, kes suunasid meid mõtlema oma kliimajalajäljele, ressursside jaotumisele maailmas, võrdsele kohtlemisele ning ausale kaubandusele. Samuti saime neid teemasid isekeskis lahata: avastasime üheskoos kitsaskohti, pakkusime lahendusi, jagasime ideid ja vaatenurki. Meil oli huvitav kuulda, et mõnel pool maailmas ei olegi taaraautomaate, teised jällegi imestasid, et eestlaste majades enamasti konditsioneere ei ole... Ka maailma mastaabis võrdlemisi lähestikku asuvate ning küllaltki sarnaste lähiajalugudega riikides, tuleb välja, on erinevusi, mida arvatagi ei oskaks! Noortevahetustele iseloomulikult toimusid ka kultuuriõhtud – saime nautida teiste riikide mänge, tantse, muusikat, toite. Meie ise korraldasime oma väikese laulva revolutsiooni: nimelt esitasime oma eestlaste grupiga regilaulu, mille refrään "Neiu, neiu, sina minu neiu, ainult sind mina armastan..." peale meie õhtut kuni laagri lõpuni igal vabal hetkel mõnest telgist, söögisaalist, rõdult või nurgatagusest kajas. Naeratuse tõi see näole küll. Mis veel? Lakkamatud tantsuõhtud, külakõrtsi ees jutustamine, suplus kibesoolases viiemeetriste lainetega ookeanis, varjuteater, viinamarjaistandus... Viinamarjaistandus! Tegemist oli kahtlemata ühe meeldejäävaima päevaga kogu projekti vältel. Hommikul vara suundusime istandusse, kus meid naerulsui vastu võeti, käärid ja ämbrid kätte jagati ning mööda lõputuid marjapõõsarivisid laiali jaotati. Eestlased, loomulikult, said töökuse eest taaskord kiita – eks me läksime sinna ikka mõttega, et korjame kogu istanduse võimalikult kiiresti tühjaks (ja kui on veel midagi vaja teha, eks me siis tegeleme sellega ka...). Päike paistis lagipähe, maa tolmas, käed kleepusid mahlast, marjad aga maitsesid uskumatult magusalt. Töö tehtud, saime loomulikult ka proovida kohalikku veinitoodangut; õhtupoolikul aga läksime appi korjatud marju mahlaks talluma. Tuli välja, et sealne veinitegu just nii ja ainult nii käibki! Samuti olevat tegemist ülemaailmselt hinnatud ja tunnustatud tootjaga, kes pakub suveperioodil tööd paljudele kohalikele ja ka kaugemalt tulijatele. Kümme päeva, kümme riiki, kümned uued tuttavad – kõik see möödus imekähku. Tagasitee kulges õnneks meil kõigil sujuvalt. Ja lõpuks oli ikka hea meel küll, kui 35-kraadise kuumuse alt sai 15-kraadisesse kampsuniilma tagasi. Naer ning soojus aga, mille me Arrouquelasest kaasa saime, ei unune niipea. Riste |
ProjektiblogiProjektikogemused alates 2021-st aastast. Archives
January 2023
Categories |
RSS Feed
