Osalesin karjääriteemalisel noortevahetusel Türgis, Istanbulis. Osalejate vanusepiirang oli 16 – 30a. Projekt toimus 20 – 27 november 2016. Osalejariike oli 6: Eesti, Leedu, Norra, Taani, Türgi, UK (kokku ~45 inimest).
Projekti eesmärk oli teadvuse tõstmine noorte seas, kuidas teha õige valik karjääri osas ning mis võimalused mingis riigis selleks on; mida peaks arvestama karjääri valiku tegemisel, mis valikud üldse tööpõllul parajasti on; arendada koostööd ning suhtlemist tööandjate ja töötajate vahel.
Kogu nädal oli planeeritud erinevate tegevuste, töötubade, ülesannete ja grupitöödega. Esimene päev möödus tõelise ajutreeninguga, sest üritasime meelde jätta kõigi osalejate nimed. See nõudis pisut keeleväänamist, susistamist ning kahtlaste pilkude vahetamist üksteise suunas. Selle ülesandega tulime toime alles viimasel päeval, või siiski, kes tuli, kes ei tulnud...:)
Kõik päevad olid ülesehituselt samad: hommikusöök – töötoad – lõunasöök – vaba aeg – töötoad – õhtusöök – kultuuriõhtu. Üks päev oli ka täiesti vaba, see oli Istanbuli avastamise päev ning kõik võisid omal vastutusel minna selle imelise linnaga tutvuma. Kultuuriõhtud olid oma riigi tutvustamiseks ning teiste riikide kohta info saamiseks. Need olid alati väga meeleolukad, toredad, naljakad, aktiivsed ning lõppesid enamjaolt varajastel hommikutundidel.
See nädal aega möödus naeratus näol, sest kõik osalejad olid väga sõbralikud, toredad, vaimukad, hoolivad ja valmis suhtlema.
Imehead tööd tegid kõigi osalejariikide grupijuhid ning samuti oli Türgi pool väga vastutulelik, abivalmis ning toetav.
Isiklikult minu jaoks oli see esimene projekt, kuid kindlasti mitte viimane. Mul pole mitte millegi kallal nuriseda, ainult positiivsed emotsioonid ja kiidusõnad kogu selle projekti kohta algusest lõpuni. Ma ei osanud midagi alguses oodata ega ka karta, kuid tulemuseks oli vägev, asjalik noortevahetus. Iga päev oli sisustatud huvitavate tegevustega, mis pani inimesi proovile ning samas aitas ka end avada ja ületada. Grupiülesanded eeldasid suhtlemist ainult inglise keeles, mis tegi sellest nädalast ka lõbusa keelepraktika. Igasugused vahepealsed mängud aitasid grupil ühtsemaks saada ning tekitasid palju naeru ning energiat. Võiks öelda, käis töö ja lõbu käsikäes. Koos olid väga erinevad inimesed, kuid seal olime kui üks pere. Just see tunne õhutab ka edaspidi projektides osalema ning suurepäraseid emotsioone ja kogemusi korjama.
Aitäh, Seiklejate Vennaskond!
Järgmise korrani!
Projektist tegi kokkuvõtte Maarja Süüden
RSS Feed
