Noortevahetus toimus Istanbulis, Türgis, ajavahemikul 1.aprill.2017 – 9.aprill.2017 ning teemaks oli vabatahtlikkus. Kandideerida said noored vanuses 16-30. Eestist läks projekti 7 inimest vanuses 16-23. Osalemine projektis oli tasuta ning hüvitati ka reisikulud 170€ ulatuses.
 
Sõitsime kohale 2 päeva varem, et kohaliku kultuuriga tutvust teha ning sisse elada ja sulanduda keskkonda. 3. Päeval ehk 1.aprillil jõudsime hotelli ( Marnas Hotel), kus hakkasid koolitused (loengud) ning kus ööbisime kõik need 8 ööd. Hommikuti 7:00- 10:00 sai hommikusööki – peale seda hakkas loeng mis kestis 10:00-11:00 siis tuli 30 minutiline paus ning hakkas järgmine loeng 11:30 -13:00 ning siis järgnes paus + lõunasöök, mis kestis 15:30-ni. 15:30 hakkas järgmine loeng  mis kestis kuni 17:00 ja oli järgmine paus. Ning nii kuni 19:00 ni välja – peale seda järgnes õhtusöök + vabaaeg. Vabaaeg kestis 21:00 ning siis kogunesime uuesti loenguruumis ning korraldasime mänge, filmiõhtuid ning muid tegevusi, et üksteisega paremini tuttavaks saada. Treener oli mõistlik ning arvestas kõikide soovidega ning inimesed olid sõbralikud. Ma usun ,et me kõik leidsime endale sõbra/sõbranna kes jäävad meiega pikemaks ajaks kui mitte just elulõpuni. Selle projektiga saime tuttavaks uute kultuuridega ning peale seda mõistame rohkem teisi inimesi ning nende käitumist. Lisaks tutvusime teiste riikide muusika, toitude, tantsude jms. Arutasime inimeste võimalustest ning eelarvamustest teiste kultuuride suhtes. Projekti käigus tegime erinevaid grupiülesandeid, filmisime, tegime pilte, rääkisime linnas kohalike inimestega ning uurisime ka linnas elavate inimeste käest, mis nad arvavad teistest ning mida nad teavad oma kultuurist. Selle nädalaga, mis veetsime teineteise seltsis, muutusime väga lähedaseks – võin julgelt öelda, et meist tekkis pisike perekond ning kindlasti kohtume üksteisega veel – kas siis erinevates projektides või kusagil mujal.

Projektist tegi kokkuvõtte Laura Ubei-Kon.

8-23 veebruar toimus Rumeenias Slanic Moldovas koolitus nimega „Non formal education in action“. Koolitusest võtsid lisaks meile, kahele Eesti neiule, osa veel kolmeteiskümne erineva riigi noorsootöötajad ja noortejuhid. Koolituse põhiteemadeks olid mitteformaalne õppimine ja pagulaskriis. Saime kahe nädala jooksul väga palju uusi teadmisi ja oskusi, mida tulevikus kindlasti noortega töötades kasutada. Kuna tegemist oli mitteformaalset õppimist propageeriva koolitusega, olid ka kõik meie enda tegevused ja loengud kõike muud kui igavad laua taga istumised. Näiteks õppisime uusi meetoteid läbi erinevate huvitavate mängude ja eksperimentide. Minu isiklikuks lemmikuks oli kindlasti labürindi meetod, millest ma varem isegi kuulnud ei olnud, kuid mille näol on tegemist väga mõjuvõimsa vahendiga, millega soovitud sõnumit edasi anda. Näiteks oli minu tiimi poolt korraldatud labürindi teemaks pagulase teekond oma turvalisest kodust võõramaa pagulaskeskusesse ning nii mõnelgi osalejal tulid pärast meie labürindi läbimist pisarad silma. Lisaks õppimisele oli meil ka natuke vaba aega, mida sisustasime nii ümbruskonna uurimise kui ka üheskoos tantsimise, laulmise ja jutu rääkimisega. Kõik projektist osa võtnud inimesed olid imetoredad ja juba esimestest päevadest peale valitses soe õhkkond, kus kõik tundsid end mugavalt ja julgesid oma mõtteid väljendada ning erinevatel teemadel kaasa rääkida. Lisaks heale seltskonnale oli projekti toimumispaigas imekaunis loodus. Meie hotell asus täpselt mägede vahel väikses armsas külas, kus kohalikud sõitsid autode asemel hoopis hobustega ringi. Tegemist oli võrreldes tavaliste noortevahetuste ja koolitustega palju pikema koolitusega ning tuleb tunnistada, et kahe nädala jooksul said projektis osalejad ja see sama väike küla mulle palju kallimaks kui oleksin alguses osanud arvata. Teadmine, et inimesed, kellega kaks nädalat 24/7 koos sai oldud, lähevad kõik tagasi oma riikidesse ja võib olla ei näe ma neid inimesi enam kunagi, tegi Eestisse tagasi tuleku väga raskeks. Aga siin kohal lohutas mind juba klišeena kõlav lause, et parem on kohata imelise inimesi, isegi kui nad on sinu elus lühikest aega, selle asemel, et neid üldse mitte kunagi kohata. Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus sellisest koolitusest osa võtta ja soovitan ka kõigil teistel võimaluse korral Active Development Association ehk ADA noortevahetustest ja koolitustest osa võtta, sest nad tõesti teevad oma tööd südamega ja annavad endast 100%, et nende poolt korraldatud projektid õnnestuksid. Selle koolituse lõpptulemusena pidid ka kõik osalejad leidma endale partnerid, kellega koos ise päris oma projektid ellu viia ehk loodetavasti kuulete varsti ka Eestis toimuvast noortevahetusest, mida hetkel oma uute rahvusvaheliste sõpradega planeerin.   

Projektist tegi kokkuvõtte Heelia Sillamaa