Ühel vihmasel pühapäeva varahommikul kohtusime neljakesi- mina, Genelyn, Kristin ja Aliis- et üheskoos teekond Tartust lõunasse ette võtta. Pärast tunde bussi-, lennuki- ja rongisõitu jõudsime  Poroninisse, ühte pisikesse linna Lõuna-Poolas, millest sai meie kodu terveks järgnevaks nädalaks.
Osalesime Erasmusic+ noortevahetusel ja nagu nimest aimata võis, tegelesime nädala jooksul muusikaga hästi palju. Iga projektis osalev riik (Leedu, Horvaatia, Sloveenia, Kreeka ja Eesti) pidi kodutööna ette valmistama esitluse oma kodumaa muusikast viimase kuue kümnendi jooksul. Meie suureks üllatuseks olid mõned kuuldud palad tuntud ka teiste riikide osalejatele. Näiteks teadis üks horvaatia poiss Ott Leplandi „Kuula“ laulu praktiliselt peast ja teine kreeka tüdruk oli Sandra Nurmsalu ja „Rändajad“ loo suur austaja.
Lisaks muusikaesitlustele saime nädala jooksul osa ka paljust muust toredast. Näiteks matkasime Morskie Okoni  (üks ilusamatest järvedest Tatra mäestikus) ja nägime teel sinna põtra lausa kahe meetri kauguselt, veetsime ühe lõõgastava õhtupooliku termaalbasseinides, õppisime tänu linnamängule tundma Poroninit  ja seal elavaid rõõmsaid hobuseid ning pidasime maha loendamatul hulgal võistlusi nii piljardis, lauajalgpallis kui ka lauatennises.
Iga päeva lõpetasime ühe rahvusõhtuga, mis andis võimaluse viktoriinides oma poolikud teadmised erinevate riikide kohta proovile panna, maitsta erinevaid rahvustoite ja proovida –jooke ning õppida uusi tantse ja laule.
Aeg lendas linnutiivul ja enne kui sellest isegi aru saime, oli nädal läbi saamas. Mis veel võinuks olla parem lõpetus ühele muusikaprojektile kui mitte oma laulu kirjutamine! Kuula seda siin! 

Projektist tegi kokkuvõtte Liis Randmäe
Pildid tegi ​Genelyn All

Osalesin karjääriteemalisel noortevahetusel Türgis, Istanbulis. Osalejate vanusepiirang oli 16 – 30a. Projekt toimus 20 – 27 november 2016. Osalejariike oli 6: Eesti, Leedu, Norra, Taani, Türgi, UK (kokku ~45 inimest).
 
Projekti eesmärk oli teadvuse tõstmine noorte seas, kuidas teha õige valik karjääri osas ning mis võimalused mingis riigis selleks on; mida peaks arvestama karjääri valiku tegemisel, mis valikud üldse tööpõllul parajasti on; arendada koostööd ning suhtlemist tööandjate ja töötajate vahel.
 
Kogu nädal oli planeeritud erinevate tegevuste, töötubade, ülesannete ja grupitöödega. Esimene päev möödus tõelise ajutreeninguga, sest üritasime meelde jätta kõigi osalejate nimed. See nõudis pisut keeleväänamist, susistamist ning kahtlaste pilkude vahetamist üksteise suunas. Selle ülesandega tulime toime alles viimasel päeval, või siiski, kes tuli, kes ei tulnud...:)
 
Kõik päevad olid ülesehituselt samad: hommikusöök – töötoad – lõunasöök – vaba aeg – töötoad – õhtusöök – kultuuriõhtu. Üks päev oli ka täiesti vaba, see oli Istanbuli avastamise päev ning kõik võisid omal vastutusel minna selle imelise linnaga tutvuma. Kultuuriõhtud olid oma riigi tutvustamiseks ning teiste riikide kohta info saamiseks. Need olid alati väga meeleolukad, toredad, naljakad, aktiivsed ning lõppesid enamjaolt varajastel hommikutundidel.
See nädal aega möödus naeratus näol, sest kõik osalejad olid väga sõbralikud, toredad, vaimukad, hoolivad ja valmis suhtlema.
 
Imehead tööd tegid kõigi osalejariikide grupijuhid ning samuti oli Türgi pool väga vastutulelik, abivalmis ning toetav.
 
Isiklikult minu jaoks oli see esimene projekt, kuid kindlasti mitte viimane. Mul pole mitte millegi kallal nuriseda, ainult positiivsed emotsioonid ja kiidusõnad kogu selle projekti kohta algusest lõpuni. Ma ei osanud midagi alguses oodata ega ka karta, kuid tulemuseks oli vägev, asjalik noortevahetus. Iga päev oli sisustatud huvitavate tegevustega, mis pani inimesi proovile ning samas aitas ka end avada ja ületada. Grupiülesanded eeldasid suhtlemist ainult inglise keeles, mis tegi sellest nädalast ka lõbusa keelepraktika. Igasugused vahepealsed mängud aitasid grupil ühtsemaks saada ning tekitasid palju naeru ning energiat. Võiks öelda, käis töö ja lõbu käsikäes. Koos olid väga erinevad inimesed, kuid seal olime kui üks pere. Just see tunne õhutab ka edaspidi projektides osalema ning suurepäraseid emotsioone ja kogemusi korjama.
 
Aitäh, Seiklejate Vennaskond!
Järgmise korrani!

Projektist tegi kokkuvõtte Maarja Süüden

 Rumeenia.. maa mis võib tunduda üpriski kauge ning tundmatu, kuid tegelikult peidab endas palju rohkemat, kui algul arvata võiks. Just see maa tõigi kokku 9 erinevat noort üle Eesti, kõigil eesmärgiks võtta osa noortevahetusest teemal „Eco life“ või eestikeeles öelduna „Ökoloogiline eluviis“. Sellise võimaluse pakkus organisatsioon Seiklejate Vennaskond, mis vahendab ning samuti ka viib ise läbi erinevaid projekte, tuues kokku inimesi üle maailma. Projektis osalenud 9st inimesest oli varasem projektikogemus vaid kahel, mistõttu oli paljudele see kogemus just esimene omalaadne – ning see ei pidanud pettumust valmistama. Projekt ise toimus pealinnast Bukarestis päris kaugel, mägises Poiana Negriis. Majutuspaik oli muinasjutuline, peamaja ning väikesed majakesed tubadega. Mainimist väärib kindlasti ka see, et majutus, toitlustus ja erinevad arendavad tegevused on osalejatele kõik tasuta ning isegi transpordikulud saab hiljem teatud summa ulatuses tagasi – suurepärane võimalus! Nagu iga taoline projekt, esimesed päevad kulusid sisse elamisele, erinevatele tutvustavate tegevustele ja mängudele ning nimede ära õppimisele, sest inimesi oli ju palju. Riigid, kes projektis osalesid, olid Eesti, Leedu, Hispaania, Tšehhi ning Rumeenia. Igapäevaselt toimusidki erinevad grupitööd, mängud jms tegevused ning õhtud olid selleks, et iga riik end lähemalt tutvustada ka saaks. See kõik aitas luua sõprussuhteid, mis kestavad siiani. Märkimist väärivad kindlasti ka väljasõit lähedal asuvasse väikelinna Vatra Dorneisse ning matk 12 apostli mägedesse. Kõik see toimus trotsides erinevaid ilmastikuolusid nagu näiteks vihma, rahet ja lund, kuid vahepeal oli siiski ka päikest näha. Üks meeldejäävamaid asju oli kindlasti Oscarite gaala – päevasel ajal jaotusime gruppideks ning pidime filmima videoklipi, mis tooks tähelepanu ökoloogilisele eluviisile. Õhtul aga valiti galal parim film, parimad osatäitjad jms ning korralduslik pool oli ka nagu päris.

Kindlasti üks asi mis kogu noortevahetust iseloomustas, oli see, et ajataju kadus täielikult. Nii juhtus seetõttu, et pidevalt oli tegevust ning kui veeta aega toredate inimestega, siis ei panegi ju tähele, kuidas aeg möödub. Nii pidimegi lõpuks peale peaaegu kaht nädalat ütlema kurvalt head aega Poiana Negriile ning paljudele projektikaaslastele, mis oli ühteaegu rõõmustav, kuid teisalt ka veidi mõru. Kuigi, olles Seiklejate Vennaskonna kaudu käinud ka varem projektides, tean väita, et iga noortevahetus ja koolitus pole kindlasti täpselt samasugune, siis võin öelda, et sellised kogemused on kõike seda väärt. Võin kindlalt väita, et omal käel poleks mitte ükski meist 9st inimesest sellisesse kohta nagu Poiana Negrii kunagi jõudnud ning just seetõttu ongi sellised Erasmus + projektid parim viis uusi kohti avastada, saada uusi kogemusi ning luua eluaegseid sõprussuhteid. 

Loe edasi projekti blogist SIIN. 
Projektist tegi kokkuvõtte Renata Lukk. 

​5.-14. novembril leidis Poola väikekülas Poroninis aset noortevahetus Livin’ the Green Life, mis keskendus rohelisele mõtlemisele ning keskkonnasäästlikule eluviisile. Projekti raames toimus igasugu huvitavaid teemakohaseid arutelusid, grupitöid, mänge ja tegevusi, mis lisaks harivale poolele suutsid kogu grupi ka väga ühtseks ja lähedaseks muuta. Ühtlasi andsid projekti tegevused suurepärase võimaluse tutvuda Poronini ning selle ümbrusega. Näiteks käisime Poola talvepealinnas Zakopanes, kus meil oli ülesandeks levitada projekti tutvustavaid flaiereid ning saada tänavaküsitluse käigus aimu, kui keskkonnasõbralikult inimesed mõtlevad ning kuidas suhtuvad ja panustavad keskkonna säästmisse. Käisime ka Tatra Rahvuspargis, kus saime mõnusa, karge matkakogemuse osaliseks. Udu tõttu jäime küll võimsatest vaadetest ilma, kuid sellegipoolest oli tore end värskes õhus liigutamas käia ja looduses viibida - antud projektiteema suhtes oli see ka vägagi paslik väljasõit. Taolised projektid annavad noortele suurepärase võimaluse enesearenguks ja reisimiseks, tutvuda eri kultuuride ja inimestega ning seeläbi ka iseennast rohkem tundma õppida. Iga projekt on millegi poolest meeldejääv ja annab omapoolse panuse kogemustepagasile. 
Aitäh, väga vahva noortevahetus oli!

Projektist tegi kokkuvõtte Irina Vihhoreva

Räägin järgmiseks projekti sisust ja muust projektiga seotust, mis mulle meeldis, mis mitte.

Ettevalmistus oli põhjalik. Kohale jõudmine ja tagasi kojuminek oli omaette põnev seiklus. Majutus oli super. Toit oleks võinud olla veidi mitmekesisem/tervislikum aga see selleks. Mulle meeldis vägaväga meie projektijuht Eleni. Ta oli nii mõistev ja südamlik inimene, sai suurepäraselt kõigega hakkama ja aitas alati! Paremat projektijuhti ei oskaks tahtagi.

Tegevused olid toredad ja huvitavad, mitte küll kõik, aga enamus. Mõned seltkonnamängud olid pigem ebameeldivad, mõned olid jällegi väga lõbusad. Eks igal ühel oma maitse. Ülesannete tegemine koos oli huvitav ja hariv. Meie põhiülesanne - äpi tegemine, oli ka põnev ja uus kogemus. 
Oleks ainult soovinud rohkem aktiivset tegevust üheskoos. Enamuse ajast olime oma tööruumis ja tegutsesime seal. Vahepeal oli kurb vaadata aknast välja ja näha seda sätendavat vett ja päikest nii kutsuvalt paistmas. Oli ka paar ülesannet õues, kuid minule jäi nendest natuke väheks. Oleks tahtnud ruumis istumise asemel pigem mingeid ülesandeid õues rohkem teha. Rohkem oleks võinud olla ka sportikku tegevust, ntks matkamine, võibolla jalgratastega väike ringsõit looduses, mõni treening vms. Muidu oli kõik super :) Vabal ajal avastasime koos teiste noortega saart ja meie väikest linna ümbritsevat loodust. Need olid vast parimad hetked.

Mul on tohutult hea meel, et sain olla osa sellest super-ägedast projektist! See oli minu esimene noortevahetuse projekt ja ma ei liialda, kui ütlen, et see projekt muutis mu elu. Ma kohtusin projekti jooksul inimestega erinevatest riikidest, kes olid hoopis teistsugused - seiklushimulised, julged, avatud mõtlemisega, laia silmaringiga ja suure kogemustepagasiga. Minul, kui inimesel, kes pole peaaegu üldse reisinud, oli neilt palju õppida. Need teadmised ja väärtused mis ma nendelt inimestelt projekti käigus sain, on hindamatud. Need muutsid mu mõtlemist. 
Kõik projektis osalejad olid omamoodi vahvad isiksused ja parim oli see, et nad suhtusid sinusse sellisena, nagu sa oled. Nad olid tolerantsed, südamlikud, abivalmis, avatud ja hea huumorimeelega. Ei saa ka mainimata jätta, et tõelise introverdina parandasin kindlasti ka oma suhtlemisoskust.

Olles pärit väikesest perest, kus ei käida perereisidel ega väljasõitudel, oli see Kreeka projekt minu esimene suurem reis. Ja see jättis minusse väga sügava jälje, hea jälje muidugi. Sellest on minusse tekkinud reisipisik, usk võimalustesse, avatum silmaring, uued eesmärgid, teadmised, oskused ja kogemused ning kustumatud mälestused. 

Projektist jagas muljeid ​Mai-Liis Meriloo.