Rumeenia.. maa mis võib tunduda üpriski kauge ning tundmatu, kuid tegelikult peidab endas palju rohkemat, kui algul arvata võiks. Just see maa tõigi kokku 9 erinevat noort üle Eesti, kõigil eesmärgiks võtta osa noortevahetusest teemal „Eco life“ või eestikeeles öelduna „Ökoloogiline eluviis“. Sellise võimaluse pakkus organisatsioon Seiklejate Vennaskond, mis vahendab ning samuti ka viib ise läbi erinevaid projekte, tuues kokku inimesi üle maailma. Projektis osalenud 9st inimesest oli varasem projektikogemus vaid kahel, mistõttu oli paljudele see kogemus just esimene omalaadne – ning see ei pidanud pettumust valmistama. Projekt ise toimus pealinnast Bukarestis päris kaugel, mägises Poiana Negriis. Majutuspaik oli muinasjutuline, peamaja ning väikesed majakesed tubadega. Mainimist väärib kindlasti ka see, et majutus, toitlustus ja erinevad arendavad tegevused on osalejatele kõik tasuta ning isegi transpordikulud saab hiljem teatud summa ulatuses tagasi – suurepärane võimalus! Nagu iga taoline projekt, esimesed päevad kulusid sisse elamisele, erinevatele tutvustavate tegevustele ja mängudele ning nimede ära õppimisele, sest inimesi oli ju palju. Riigid, kes projektis osalesid, olid Eesti, Leedu, Hispaania, Tšehhi ning Rumeenia. Igapäevaselt toimusidki erinevad grupitööd, mängud jms tegevused ning õhtud olid selleks, et iga riik end lähemalt tutvustada ka saaks. See kõik aitas luua sõprussuhteid, mis kestavad siiani. Märkimist väärivad kindlasti ka väljasõit lähedal asuvasse väikelinna Vatra Dorneisse ning matk 12 apostli mägedesse. Kõik see toimus trotsides erinevaid ilmastikuolusid nagu näiteks vihma, rahet ja lund, kuid vahepeal oli siiski ka päikest näha. Üks meeldejäävamaid asju oli kindlasti Oscarite gaala – päevasel ajal jaotusime gruppideks ning pidime filmima videoklipi, mis tooks tähelepanu ökoloogilisele eluviisile. Õhtul aga valiti galal parim film, parimad osatäitjad jms ning korralduslik pool oli ka nagu päris.

Kindlasti üks asi mis kogu noortevahetust iseloomustas, oli see, et ajataju kadus täielikult. Nii juhtus seetõttu, et pidevalt oli tegevust ning kui veeta aega toredate inimestega, siis ei panegi ju tähele, kuidas aeg möödub. Nii pidimegi lõpuks peale peaaegu kaht nädalat ütlema kurvalt head aega Poiana Negriile ning paljudele projektikaaslastele, mis oli ühteaegu rõõmustav, kuid teisalt ka veidi mõru. Kuigi, olles Seiklejate Vennaskonna kaudu käinud ka varem projektides, tean väita, et iga noortevahetus ja koolitus pole kindlasti täpselt samasugune, siis võin öelda, et sellised kogemused on kõike seda väärt. Võin kindlalt väita, et omal käel poleks mitte ükski meist 9st inimesest sellisesse kohta nagu Poiana Negrii kunagi jõudnud ning just seetõttu ongi sellised Erasmus + projektid parim viis uusi kohti avastada, saada uusi kogemusi ning luua eluaegseid sõprussuhteid. 

Loe edasi projekti blogist SIIN. 
Projektist tegi kokkuvõtte Renata Lukk. 

Mis on heaolu? Tänu Seiklejate Vennaskonnale, Erasmusele ja Euroopa liidule said selles selgust viis eestlannat, kes osalesid 17.-25. oktoobril toimunud noortevahetuses Happit (happy+habit), mis leidis aset Rumeenias imelises Iasi linnas. Nii Eestist, Poolast, Itaaliaist kui ka Rumeeniast pärit noortega jagati elu ilusid ja valusid, analüüsiti põhjuslikkust ja tegeleti tervistavate toimingutega, nagu jooga, matkamine ja aeroobika. Loomulikult ei saa mainimata jätta kohaliku hõngu tundmiseks vajaminevat karaokeõhtut, kus grupp ka lokaalset populaarsust kogus, ning rahvusvahelist õhtut, kus tantsiti üheskoos nii Rumeenia, Poola kui Eesti rahvuslikus rütmis. Noortevahetuse lõpus jagati oma positiivstet laengut ka kohalikus koolis erivajadustega lastega. Kõigi osalejate jaoks oli eelmainitu väljakutse, kuid sihini jõuti: lapsed võtsid tegevustest osa ja lahkusid rõõmust pakatavate ilmetega.

Heaolu üks komponente on luua väärtust. Kõik see, mida neil päevil jagati, vallandas õhku naeru, soojust, julgust ja ausust, mis kõik on hindamatud väärtused. Naer südamest on kõige leevendavam ravi, ning kui seesmiselt on soe, siis ei lükka ükski väline miinuskraad inimest ükskõiksusesse. Suurt julgust on vaja selleks, et oma varjudele valgust lasta ja seejuures ausaks jääda. Tuleb ka mõista, et kaunis kest ei tähenda midagi, kui asja tuum on katki. Õnnelik elu ei ole naiivne muinasjutt, see on valik ja me väärime seda.

Noortevahetuses avasid kõik noored end järk-järgult. Nii tegevustes kui jutuajamistes avastati iseenda kohta midagi, mis on kaua ja tasaselt eksisteerinud, kuid mis on kogu aeg rõhunud. Noortevahetuse lõpuks oli kujunenud unistuste kogukond: inimesed, kes soovivad nii iseenda kui üksteise heaolu. Et ärgates tervitaks lookas hommikulaud ja päeva lõpus kosutav õhtusöök, kanti hoolt ise. Selleks moodustastati neljaliikmelised rühmad, milles kõik olid kokad ja hoolitsesid kindla päeva toidukorra eest. Vaatamata vahel esinevale napile unele või väsitavale päevale, võtsid kõik grupid seda tegevust kui püha, sest tegemist on millegagi, mis kogukonna head olemist mõjutab. Saagu öeldud, et päeva lõpus ühise laua taga oldi justkui perekond ning kõiki roogasid saatsid kiidusõnad.

Neil päevil toimunu tegi osalejatest nägijamad inimesed oma kultiveerivas olemuses: noortevahetus oli teadmisi täiendav, käitumist õpetav ja emotsionaalselt rikastav. 

​Loe edasi: http://www.thehappit.eu/

Projektist tegi kokkuvõtte Anna Luther.