Meid oli kokku 46, seitsmest eri riigist- Eestist, Rumeeniast, Itaaliast, Poolast, Tšehhist, Horvaatiast ja Leedust. Esimesel päeval kohale jõudes olin kindel, et minul küll kõikide inimeste nimed meelde ei jää: "Meid on ju 46! Nii palju!" Vähemalt alguses see tundus palju. Aga mida aeg edasi, seda rohkem meelde jäi, seda rohkem me kõik saime üksteist tundma. Iga päev olid meil põnevad tegevused ja mängud, eesmärkideks tõsta enesekindlust, suurendada usaldust, meeskonnatööd ja üleüldse panna meid rohkem liigutama ja huvituma spordist. Toimusid open space activities, kus ma päris esimest korda sain proovida naerujoogat (soovitan teilegi) ja mediteerimist (varem kõndisin joogast ja mediteerimisest suure kaarega mööda). Mitmel õhtul korraldasime kultuuriõhtuid, kus iga riigi osalejad tutvustasid enda kodumaad ja pakkusid sellele iseloomulikke jooke, sööke, laule, tantse. Tavaliselt need kõik kestsid poole ööni. Välismaalaste vaatenurgast sain Eesti kohta teada nii palju, et nende jaoks näeb lahtilõigatud verikäkk välja nagu küpsis ning see "küpsis" neile ei meeldi. Mille üle ma imestasin: kiluvõileivad said päris kiiresti otsa, ju siis meeldisid. Paar korda tuli ette, et kui me eestlastega omavahel midagi rääkisime ja keegi kõrval kuulas, mainis ta jutu vahele, et eesti keel kõlab nagu elvish (Sõrmuste Isanda vaatajaskond teab, kuidas kõlab elvish language).
Kõige väsitavamad, aga samas ka kõige paremad olid need, kui käisime mägedes matkamas. Sai päris korralikult ennast proovile panna, sest Eestis meil on mägi (loe:küngas), mis on 318 meetrit kõrge, seal aga matkasime peaaegu 2000 meetri kõrgusele. Vabal ajal sai tutvuda kohaliku külaga, kus inimesed on väga toredad ja rahulikud; autode asemel nägime enamasti hobuvankreid ja vankrites oli alati terve perekond, kus oli vähemalt viis liiget ning kes kõik alati meile imestunud nägudega järele vaatama jäid. Selle projekti viimaseks ülesandeks anti koostada gruppide kaupa lühifilmid, et võtta kokku projekti jooksul toimunud tegevused ja et populariseerida sporti ning tervislikku eluviisi. Seda me ka tegime ja tulemust on näha SIIN. Minult on mitu korda küsitud, kas see noortevahetus muutis ka midagi, kas minu elus või iseloomus? Esimene mõte on kohe see, et arvestades, et ma varem liha ei söönud, siis tulnud tagasi lihaparadiisist, ma teen seda. Kui nüüd mitte rääkida lihast, vaid minu elust või iseloomust, siis kindlasti suhtlen ma nüüd palju julgemalt inglise keeles, olen avatum ja kui võtta arvesse selle projekti teemat, tuli mul tahtmine üritada elada tervislikumalt ning üldse olla aktiivsem ja teha rohkem. Aga hetkel kõige suurem muutus, mis mind palju mõjutab, on see, et mul tekkis suur suur tahe minna tagasi Rumeeniasse ja anda enda panus mõne kohaliku organisatsiooni töösse, tehes seal enda Euroopa vabatahtlikku teenistust. Uskuge mind, noortevahetused on kõige parem viis arendada enda inglise keele oskust, saada uusi sõpru ja veeta ülilahedalt aega. See on hea võimalus saada iseenda kohta nii mõndagi teada ja õppida uusi asju. Näiteks mina poleks kunagi arvanud, et ma artiklit kirjutan, aga siin ma praegu olen, kirjutan oma elu esimest artiklit, mis tegelikult sobiks tavaliseks blogipostituseks ning ootan pingsalt juulikuud, et naasta Rumeeniasse ja teha algust EVS projektiga, kuhu ma valituks osutusin. Mina igal juhul soovitan kõigil vähemalt kord elus võtta ette üks noortevahetus. Sellest ühest korrast võib sattuda sõltuvusse. Projektist tegi kokkuvõtte Liina Lausing.
0 Comments
Leave a Reply. |
Möödunud projektidSiit leiate osalejate poolt tehtud projektikokkuvõtted meie partnerlusega välisprojektidest :) Arhiiv
February 2021
Otsi projekti märksõna järgi
All
|