|
0 Comments
Oktoobri alguses 2017 osalesid Seiklejate Vennaskonna liikmed Partnerluste loomise seminaril "Step-by-Step" Martinique saarel. See on Prantsusmaa territoorium Kariibi meres, mis on samuti Euroopa Liidu osa. Projektis osalesid kokku 15. eri riigi esindajad ( Eesti, Leedu, Saksamaa, Taani, Horvaatia, Bulgaaria, Küpros, Kreeka, Inglismaa, Hispaania, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Itaalia ja Prantsusmaa). Projekti eesmärgiks oli arutada erinevate probleemide ja takistuste üle, millega seisavad silmitsi vähemate võimalustega noored ning luua üheskoos uusi projekte tulevikuks, et neid takistusi ületada. Seminari vältel osaleti mitmetel kohtumistel kohalike organisatsioonidega, kellega vahetati oma kogemusi nende probleemide lahendamisel ja samuti vahetati kontakte organisatsioonidega, kellega tulevikus alustada potentsiaalset koostööd. Viimastel päevadel keskenduti erinevate koostööprojektide arendamisele ning uute ideede loomiseks moodustati väikesed alagrupid. Seiklejate Vennaskond on esindatud nendest kahes ning loodetavasti saavad järgmise aasta jooksul rahastust mõlemad projektid (noorte tervislikud eluviisid ja sport ning mitteformaalsete meetodite kasutamise julgustamine koolides). Lisaks loodavatele projektidele oleme omandanud lisaväärtusena palju erinevaid kontakte organisatsioonidelt üle Euroopa ja tugevdanud Seiklejate Vennaskonna partnervõrgustikku. Projektist oleme saanud ka palju inspiratsiooni ja loodame edasist edukat suhtlust ning koostööd siin kohatud organisatsioonidega. Projektist tegi kokkuvõtte Leet Rauno Lember. Noortevahetus toimus Istanbulis, Türgis, ajavahemikul 1.aprill.2017 – 9.aprill.2017 ning teemaks oli vabatahtlikkus. Kandideerida said noored vanuses 16-30. Eestist läks projekti 7 inimest vanuses 16-23. Osalemine projektis oli tasuta ning hüvitati ka reisikulud 170€ ulatuses. Sõitsime kohale 2 päeva varem, et kohaliku kultuuriga tutvust teha ning sisse elada ja sulanduda keskkonda. 3. Päeval ehk 1.aprillil jõudsime hotelli ( Marnas Hotel), kus hakkasid koolitused (loengud) ning kus ööbisime kõik need 8 ööd. Hommikuti 7:00- 10:00 sai hommikusööki – peale seda hakkas loeng mis kestis 10:00-11:00 siis tuli 30 minutiline paus ning hakkas järgmine loeng 11:30 -13:00 ning siis järgnes paus + lõunasöök, mis kestis 15:30-ni. 15:30 hakkas järgmine loeng mis kestis kuni 17:00 ja oli järgmine paus. Ning nii kuni 19:00 ni välja – peale seda järgnes õhtusöök + vabaaeg. Vabaaeg kestis 21:00 ning siis kogunesime uuesti loenguruumis ning korraldasime mänge, filmiõhtuid ning muid tegevusi, et üksteisega paremini tuttavaks saada. Treener oli mõistlik ning arvestas kõikide soovidega ning inimesed olid sõbralikud. Ma usun ,et me kõik leidsime endale sõbra/sõbranna kes jäävad meiega pikemaks ajaks kui mitte just elulõpuni. Selle projektiga saime tuttavaks uute kultuuridega ning peale seda mõistame rohkem teisi inimesi ning nende käitumist. Lisaks tutvusime teiste riikide muusika, toitude, tantsude jms. Arutasime inimeste võimalustest ning eelarvamustest teiste kultuuride suhtes. Projekti käigus tegime erinevaid grupiülesandeid, filmisime, tegime pilte, rääkisime linnas kohalike inimestega ning uurisime ka linnas elavate inimeste käest, mis nad arvavad teistest ning mida nad teavad oma kultuurist. Selle nädalaga, mis veetsime teineteise seltsis, muutusime väga lähedaseks – võin julgelt öelda, et meist tekkis pisike perekond ning kindlasti kohtume üksteisega veel – kas siis erinevates projektides või kusagil mujal. Projektist tegi kokkuvõtte Laura Ubei-Kon. 8-23 veebruar 2017 toimus Rumeenias Slanic Moldovas koolitus nimega „Non formal education in action“. Koolitusest võtsid lisaks meile, kahele Eesti neiule, osa veel kolmeteiskümne erineva riigi noorsootöötajad ja noortejuhid. Koolituse põhiteemadeks olid mitteformaalne õppimine ja pagulaskriis. Saime kahe nädala jooksul väga palju uusi teadmisi ja oskusi, mida tulevikus kindlasti noortega töötades kasutada. Kuna tegemist oli mitteformaalset õppimist propageeriva koolitusega, olid ka kõik meie enda tegevused ja loengud kõike muud kui igavad laua taga istumised. Näiteks õppisime uusi meetoteid läbi erinevate huvitavate mängude ja eksperimentide. Minu isiklikuks lemmikuks oli kindlasti labürindi meetod, millest ma varem isegi kuulnud ei olnud, kuid mille näol on tegemist väga mõjuvõimsa vahendiga, millega soovitud sõnumit edasi anda. Näiteks oli minu tiimi poolt korraldatud labürindi teemaks pagulase teekond oma turvalisest kodust võõramaa pagulaskeskusesse ning nii mõnelgi osalejal tulid pärast meie labürindi läbimist pisarad silma. Lisaks õppimisele oli meil ka natuke vaba aega, mida sisustasime nii ümbruskonna uurimise kui ka üheskoos tantsimise, laulmise ja jutu rääkimisega. Kõik projektist osa võtnud inimesed olid imetoredad ja juba esimestest päevadest peale valitses soe õhkkond, kus kõik tundsid end mugavalt ja julgesid oma mõtteid väljendada ning erinevatel teemadel kaasa rääkida. Lisaks heale seltskonnale oli projekti toimumispaigas imekaunis loodus. Meie hotell asus täpselt mägede vahel väikses armsas külas, kus kohalikud sõitsid autode asemel hoopis hobustega ringi. Tegemist oli võrreldes tavaliste noortevahetuste ja koolitustega palju pikema koolitusega ning tuleb tunnistada, et kahe nädala jooksul said projektis osalejad ja see sama väike küla mulle palju kallimaks kui oleksin alguses osanud arvata. Teadmine, et inimesed, kellega kaks nädalat 24/7 koos sai oldud, lähevad kõik tagasi oma riikidesse ja võib olla ei näe ma neid inimesi enam kunagi, tegi Eestisse tagasi tuleku väga raskeks. Aga siin kohal lohutas mind juba klišeena kõlav lause, et parem on kohata imelise inimesi, isegi kui nad on sinu elus lühikest aega, selle asemel, et neid üldse mitte kunagi kohata. Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus sellisest koolitusest osa võtta ja soovitan ka kõigil teistel võimaluse korral Active Development Association ehk ADA noortevahetustest ja koolitustest osa võtta, sest nad tõesti teevad oma tööd südamega ja annavad endast 100%, et nende poolt korraldatud projektid õnnestuksid. Selle koolituse lõpptulemusena pidid ka kõik osalejad leidma endale partnerid, kellega koos ise päris oma projektid ellu viia ehk loodetavasti kuulete varsti ka Eestis toimuvast noortevahetusest, mida hetkel oma uute rahvusvaheliste sõpradega planeerin. Projektist tegi kokkuvõtte Heelia Sillamaa  12.-19. jaanuaril 2015. aastal toimus Kreeka väikelinnas Loutrakis koolitus "How to start a successful NGO in 10 steps", kus lisaks kahele eesti neiule osalesid veel noored Rumeeniast, Lätist, Leedust, Bulgaariast, Küproselt ja Kreekast. Kokku osalesid projektis 24 inimest, kes kogunesid kokku, et üheskoos õppida põhitõdesid MTÜde kohta ning jagada teistega oma kogemusi sel teemal. Erinevate seminaride, grupitööde ja praktiliste ülesannete kaudu tutvustati meile MTÜsid ja nende toimimist erinevates Euroopa riikides.
Koolitus sisaldas loenguid MTÜde rahastuse kohta (sh erinevad sponsorlused ja EU rahastus) ning samuti arutati erinevate organisatsioonide eesmärke ja nende edukust. Lühidalt tutvustati ka projektide kirjutamist ja jagati tõhusaid nippe partnerite otsimiseks. Koolituse eesmärgiks oli lisaks MTÜde tundmaõppimisele ka erinevate kultuuridega tutvumine. Selleks, et seda tõhusamalt läbi viia, toimus meil kultuuriõhtu, kus iga riigi osalejad said teistele tutvustada oma kultuuri, rahvustoite ja –jooke ning samuti ka vaatamisväärsusi ja muusikat. Koolitusel osales palju haritud ja aktiivseid noori ning selle käigus oli hea võimalus luua vajalikke sidemeid ning kontakte ka tulevikuks. Teistega koos töötamine ühiste eesmärkide nimel süstis meisse palju motivatsiooni ning andis inspiratsiooni tulevikuks. Koolitus oli üsnagi sisukas ning jõudis oma edukate workshopide kaudu soovitud eesmärgini. Korralduse poole pealt võis kõigega rahule jääda ja samuti olid osalejad väga osavõtlikud ning jagasid oma mõtteid ja arvamusi meeleldi ka teistega, luues hea ning tõhusa töökeskkonna. Projektist tegi kokkuvõtte Liisa Marie Ruudna.  3.-11. veebruaril 2015 toimus muinasjutuliste Suurbritannia Dean’i metsade vahel ASHA Keskuses (inglise keeles ASHA Centre) koolitus, mis kandis nime „ASHA Diversity of Culture Course: Music“. Koolitusel osalesid noored Horvaatiast, Kreekast, Küproselt, Maltast, Rumeeniast ning loomulikult Suurbritanniast, kelle seas oli ka rahvuselt üks brasiilanna ja sakslanna. Eestit esindas kolm noort – Maris Meos, Emil Johannes Wiker ning Ingmar Laan.
ASHA Centre on imeilus, inspireeriv ja meditatiivne koht, kus kõik usundid ja kultuurid on au sees. Sõna ’asha’ tuleneb sankriti juurtest ja tähendab igavest õigust ning loomupärase olemasolu ja pärsia allkeeles kannab ta õige tee ning jumaliku õigluse tähendust. Paljudes keeltes on selle vasteks ka lootus. Projekti üheksa päeva sisse mahtus üksteise, keskuse, projekti ja lähedal oleva Gloucester’i linnaga tutvumine; metsaretk; kultuuriõhtu; Vaba Lava; filmiõhtu; üksteise ning laulja ja koorijuhi Elle Holliday juhendamisel maailma eri paikadest pärit laulude õppimine; muusiku ja ASHA Keskuse direktori Mark Gifford’i juhendamisel klassikalise muusika ja selle kuulsate loojatega tutvumine; helilooja, laulja ja õpetaja Gregers Brinch’i juhendamisel laulmine, loodusest inspiratsiooni ammutamine, põnevate rütmipillidega tutvumine, nendega improviseerimine ning gruppides terviklike improvisatsioonide loomine. Näiteks õpetas Gregers meile rütme salmide „Grandmother sits by the fireside drinking a cup of tea... Just let her be.“, „Hey there, you pretty. Don’t go away. Over there. Hey. Don’t go away. Stay.“ ja „1-2. Hmm. 1-2-3-4. Hmm. Hmm. 1-2-3-4-5. And then it goes...“ kaudu ning nendega „mängides“ tuli hiljem kokku mitmeminutiline muusikateos, mis kõlas ka meie lõpukontserdil Grenge’s – erivajadustega inimeste külas. Meile öeldi enne kontserti, et tegemist on maailma parima publikuga. Seda nad tõesti on. Kui enne kontserdit ütles Gregers vaatajaskonnale, et meil ei olnud aega isegi tervet kava laval läbi proovida, hõikas üks naine esireast, et see ei loe, kui meil sassi läheb, neile meeldime me nagunii. Kõigi suu läks kõrvuni ning väiksemgi pinge kadus õhust sekundiga. Koolitusest on möödunud kuu, kuid tunnen ikka veel kolme lennutunni kaugusel asuval maal kogetud maagiat. Olen varemgi osalenud erinevatel välisriikidel toimuvatel noortevahetustel ja koolitusel. Esimene nendest oli väga eriline, sest kogemus oli minu jaoks uus ja tekitas seega vaimustust. Ka järgmised projektid olid toredad, hästi korraldatud ja sisukad, kuid sellist erilist tunnet need enam minus ei tekitanud. Arvasin, et see jäigi esimesse korda. Siis aga sattusin ASHA Keskusesse. See koht on imeline, sealsed inimesed on vapustavad ning ka antud projekt oli suurepärane. Tabasin ennast kunagi mõtlemas küsimuse peale: kui mina oleksin koht, siis milline koht ma oleksin? Alles nüüd tean ma vastust! Lõpetan selle kirjutise pisar silmanurgas, kuid see on pigem rõõmupisar. Olen rõõmus, et minu tee viis mind muinasjutuliste Suurbritannia Dean’i metsade vahele, ASHA Keskusesse. Projektist tegi kokkuvõtte Maris Meos. Itaalias toimus 8.-10. mail 2015 väikses linnakeses Caltanissettas Sitsiilias seminar teemal „Migrations, Integration and Co-Development in Europe“, kus peale kahele noorele Eestist osales veel inimesi Itaaliast, Küproselt, Belgiast, Saksamaalt, Kreekast, Lätist, Makedooniast, Rumeeniast, Slovakkiast, Ungarist ja Bulgaariast. Seminari peamine eesmärk oli tutvustada asüülipoliitikat Euroopa Liidus ning arutada selle üle, kuidas pagulasi on erinevates riikides juba aidatud ning kuidas seda tõhustada; samuti mõeldi selle üle, kuidas luua Euroopa Liidus ühine migratsiooni- ja asüülipoliitika. Seminar koosnes ülevaatest erinevatest migratsiooni ning pagulasi puudutavatest dokumentidest, samuti pidi iga riik tutvustama oma pagulaspoliitikat ning viimasel päeval õppisime, kuidas ise projekte kirjutada ning kuidas me ise saaksime pagulasi aidata erinevatel viisidel. Samuti anti osalejatele väga põhjalik ülevaade Itaalia stsenaariumist ning sellest, kuidas asüülitaotlejaid aidatakse, kohtusime ka Caltanissettas olevate pagulastega, kes rääkisid meile, mida nemad ootavad Euroopa Liidult ning kuidas nad on Sitsiiliasse sattunud. See oli suurema projekti esimene seminar, kus anti kiire ülevaade Euroopa Liidu probleemidest ning järgmine seminar toimub juba oktoobris. Mulle jättis see üle-Euroopaline seminar väga hea mulje, sain teada väga palju uut ning mul oli võimalik kohtuda väga paljude erinevate inimestega nii Euroopast, kes tegelevad pagulastega igapäevaselt, samuti kohtusin paljude inimestega, kes olid Sitsiiliasse tulnud kolmandatest riikidest, ka pagulastega. Kohtusin paljude oma ala asjatundjatega, kellega soovin kindlasti tulevikus koostööd teha ning aidata inimesi, kes on pidanud oma kodumaa jätma. Tänan ka oma kaaslast Alice Lõhmust, kellega oli väga julge koos Eesti kohta esitlust teha ning esitada. Projektist tegi kokkuvõtte Alex Feldmann.
Meid oli kokku 46, seitsmest eri riigist- Eestist, Rumeeniast, Itaaliast, Poolast, Tšehhist, Horvaatiast ja Leedust. Esimesel päeval kohale jõudes olin kindel, et minul küll kõikide inimeste nimed meelde ei jää: "Meid on ju 46! Nii palju!" Vähemalt alguses see tundus palju. Aga mida aeg edasi, seda rohkem meelde jäi, seda rohkem me kõik saime üksteist tundma. Iga päev olid meil põnevad tegevused ja mängud, eesmärkideks tõsta enesekindlust, suurendada usaldust, meeskonnatööd ja üleüldse panna meid rohkem liigutama ja huvituma spordist. Toimusid open space activities, kus ma päris esimest korda sain proovida naerujoogat (soovitan teilegi) ja mediteerimist (varem kõndisin joogast ja mediteerimisest suure kaarega mööda). Mitmel õhtul korraldasime kultuuriõhtuid, kus iga riigi osalejad tutvustasid enda kodumaad ja pakkusid sellele iseloomulikke jooke, sööke, laule, tantse. Tavaliselt need kõik kestsid poole ööni. Välismaalaste vaatenurgast sain Eesti kohta teada nii palju, et nende jaoks näeb lahtilõigatud verikäkk välja nagu küpsis ning see "küpsis" neile ei meeldi. Mille üle ma imestasin: kiluvõileivad said päris kiiresti otsa, ju siis meeldisid. Paar korda tuli ette, et kui me eestlastega omavahel midagi rääkisime ja keegi kõrval kuulas, mainis ta jutu vahele, et eesti keel kõlab nagu elvish (Sõrmuste Isanda vaatajaskond teab, kuidas kõlab elvish language).
Kõige väsitavamad, aga samas ka kõige paremad olid need, kui käisime mägedes matkamas. Sai päris korralikult ennast proovile panna, sest Eestis meil on mägi (loe:küngas), mis on 318 meetrit kõrge, seal aga matkasime peaaegu 2000 meetri kõrgusele. Vabal ajal sai tutvuda kohaliku külaga, kus inimesed on väga toredad ja rahulikud; autode asemel nägime enamasti hobuvankreid ja vankrites oli alati terve perekond, kus oli vähemalt viis liiget ning kes kõik alati meile imestunud nägudega järele vaatama jäid. Selle projekti viimaseks ülesandeks anti koostada gruppide kaupa lühifilmid, et võtta kokku projekti jooksul toimunud tegevused ja et populariseerida sporti ning tervislikku eluviisi. Seda me ka tegime ja tulemust on näha SIIN. Minult on mitu korda küsitud, kas see noortevahetus muutis ka midagi, kas minu elus või iseloomus? Esimene mõte on kohe see, et arvestades, et ma varem liha ei söönud, siis tulnud tagasi lihaparadiisist, ma teen seda. Kui nüüd mitte rääkida lihast, vaid minu elust või iseloomust, siis kindlasti suhtlen ma nüüd palju julgemalt inglise keeles, olen avatum ja kui võtta arvesse selle projekti teemat, tuli mul tahtmine üritada elada tervislikumalt ning üldse olla aktiivsem ja teha rohkem. Aga hetkel kõige suurem muutus, mis mind palju mõjutab, on see, et mul tekkis suur suur tahe minna tagasi Rumeeniasse ja anda enda panus mõne kohaliku organisatsiooni töösse, tehes seal enda Euroopa vabatahtlikku teenistust. Uskuge mind, noortevahetused on kõige parem viis arendada enda inglise keele oskust, saada uusi sõpru ja veeta ülilahedalt aega. See on hea võimalus saada iseenda kohta nii mõndagi teada ja õppida uusi asju. Näiteks mina poleks kunagi arvanud, et ma artiklit kirjutan, aga siin ma praegu olen, kirjutan oma elu esimest artiklit, mis tegelikult sobiks tavaliseks blogipostituseks ning ootan pingsalt juulikuud, et naasta Rumeeniasse ja teha algust EVS projektiga, kuhu ma valituks osutusin. Mina igal juhul soovitan kõigil vähemalt kord elus võtta ette üks noortevahetus. Sellest ühest korrast võib sattuda sõltuvusse. Projektist tegi kokkuvõtte Liina Lausing. 14.-19.juulil 2015 toimus Itaalias Gandellino külas seminar „Food Revolution“, kus osalesid lisaks kahele eestlasele veel korraldajad Itaaliast ning osalejad Hispaaniast, Prantsusmaalt, Tšehhist ja Ungarist. Projektis oli kokku veidi üle 20 inimese. Samal ajal toimus samas majas projekt ka teismelistele- seega oli meid ühes Gandellino võõrastemajas kokku üle 100! Tegu on projektiga, mis koosneb mitmest noortevahetusest ja seminarist. Gandellinos toimuv seminar oli esimene ettevalmistav kohtumine ning sellel osalejad peaksid jääma projektiga seotuks kuni selle lõppemiseni 2016 a. lõpus. 2016 märtsis või aprillis toimub ka teine seminar projektijuhtidele Hispaanias. Gandellino seminaril oli kolm eesmärki:
Osavõtjaid kutsuti üles oma riikides noortevahetusi või seminare korraldama ning neid peaprojektiga („Food Revolution“) siduma. Seminari võib lugeda kordaläinuks. Kokku olid saanud inimesed, kes olid toidust ja keskkonnaprobleemidest huvitatud ning täis teotahet. Itaalia korraldajad olid oma ülesannetega väga hästi hakkama saanud, kõik laabus ja toimus nagu planeeritud. Projektist tegid kokkuvõtte projektis osalejad Marii Malinen ja Liisi Lees.  Lisaks Eestile oli osalejaid veel 12 riigist üle Euroopa - Austriast, Bulgaariast, Horvaatiast, Kreekast, Ungarist, Itaaliast, Lätist, Poolast, Rumeeniast, Sloveeniast, Hispaaniast ja Rootsist.
Selle partnerlusseminari peaeesmärk oli noortele töötusega hakkama saamiseks leida uusi ühiseid lahendusi ja luua uusi võimalusi, kasutades näiteks Erasmuse programme. Projekti käigus tegid osalejad lisaks tavapärastele tutvumisrutiinidele läbi ka ühise aarete jahi, et end teineteise seltsis mugavamalt tunda ning võrgustikule usalduslike suhetega tugev põhi luua. Sama eesmärgi veelgi paremaks saavutamiseks olid korraldajad organiseerinud ka ühtse lõbusa pastavalmistamise koolituse, mis oli väga huvitav ja ühendav ning mille käigus valminud pastat pärast koos lõunsöögiks nautida saadi. Formaalsematest tegevustest käidi kohalikus Monreale linnavalitsuses ametnikega kohtumas ning projektitegevusi tutvustamas. Veel külastati ka kohalikke partnereid, tutvustati neilegi oma organisatsioone ja noortele pakutavaid võimalusi. Lisaks vahetati organisatsioonide kontakte ka omavahel, jagati huvitavaid ideid, mida noortele pakkuda ning sõlmiti partnerlusi tulevaste huvitavate projektide tarbeks. Meie oleme selle tulemusel juba paetneriks Sloveenia organisatsiooni noortevahetusel, mille ideed nad Palermos esitlesid. Projekt esitatakse oktoobri tähtajaks. Lisaks sõlmisime muidki kokkuleppeid, mille kallal hiljem töötama saame hakata. Kogu projekti tulemusel loodi ka ühine võrgustik EUBK, kus kõik organisatsioonid saavad teineteisele noorte töötuse vähendamise ja projektidesse kaasamise eesmärgil küsimusi küsida, oma kogemusi jagada ja nõuannetega abiks olla. Projekti käigus valminud videot vaata siit! Projektist tegid kokkuvõtte Birje ja Birgit Kalmus. |
Möödunud projektidSiit leiate osalejate poolt tehtud projektikokkuvõtted meie partnerlusega välisprojektidest :) Arhiiv
February 2021
Otsi projekti märksõna järgi
All
|
RSS Feed
