|
Kui Eestis muutusid ilmad üha sombusemaks ja külmemaks, avanes kümnel Eesti noorel võimalus minna avastama sooja ning eksootilist Marokot läbi Erasmus+ programmi. Projekti „Sport is superpower“ teemaks oli kaasamine läbi spordi. Kohal olid noored Itaaliast, Marokost, Tuneesiast, Prantsusmaalt ning Bulgaariast. Päevi sisustasid töötoad, kus läbi näitlemise, kunsti ja meedia kasutamise arutleti spordiga seotud teemade üle, nagu nt kuidas on sport aidanud enesekindlusega, mis meetmed on kasutuses erinevates riikides, et inimesi kaasata, aga näiteks ka mis on spordikultuuriga kaasnevad sotsiaalsed probleemid ja eelarvamused. Lisaks töötubadele toimusid loomulikult ka sportlikud tegevused, mida viisid läbi ja õpetasid osalejad ise. Sai käia jooksmas, teha joogat, tantsida, mängida jalgpalli, õppida capoeirat ja enesekaitset. Õhtud olid üldiselt vabad – sellel ajal sai minna avastama Marrakeshi ööelu, tegeleda töö-või kooliajsadega või veeta niisama head aega teise kultuuriruumi inimestega. Osadel õhtutel toimusid ka kultuuriõhtud, kus osalevad riigid said esitleda oma toite, tantse ning muid huvitavaid fakte oma riigi kohta. Eesti õhtul demonstreerisime mardi- ja kadripäeva, rääkisime saunast, naisekandmisest, näitasime tantse ja pakkusime Eesti maiuseid ja snäkke. Projektis oli ka kaks tegevustevaba päeva. Esimesel päeval külastasime suurema grupiga Essaouira linna, sõime grillitud mereande, külastasime argaaniaõli tehast ning suplesime Atlandi ookeanis. Teisel päeval rentisime Eesti grupiga kaks autot ning sõitsime Ouzoud koski vaatama. Seal nautisime ilusaid vaateid, sõitsime paadiga, tegime mäetipul pikniku ning veetsime aega sõbralike kohalikega lõkke ääres. Osad ostsid endale ka ühesugused kampsunid. Projekt oli meie jaoks ääretult hea võimalus õppida tundma islamimaa kultuuri, religiooni ja tavasid ning proovida enda jaoks uusi spordialasid. Lisaks Maroko kultuurile, õppisime väga palju uut ka teiste osalevate riikide kohta. Sellised noortevahetused on kultuuriliselt tohutult rikastavad, kuna saad õppida riigi kohta kohalikelt endalt. Lisaks lahedatele mälestustele, või saada sealt ka uued sõbrad – meil on plaanis juba tuleval kevadel minna külla oma uuele sõbrale Tuneesiasse.
0 Comments
25.oktoober - 3.november osalesime 4 eestlasega jutuvestmise koolitusel. Osalejaid oli nii Suurbritanniast, Poolast, Tšehhist, Kreekast, Šveitsist kui ka Aserbaidžaanist. Ainuüksi see lõi kursusele värvika pinnase. Jutte sai kuulda erinevatest pärimustest ja kultuuriruumidest. Koolituse eesmärgiks ei olnud niivõrd lugude ilmekas etendamine, kui nende avamine, sümbolikeele avastamine, enese ja looduse mõtestamine, sügavale ja süvitsi minek, ühisosa leidmine, et lugu elada ja läbi enese kõlama panna. Sestap veetsime palju aega looduses ning sellega ühendudes. Uusi põnevaid viise selleks tutvustasid meie jutuvestjatest koolitajad ning hulgi erilisi elamusi pakkunud herbaatikust külaline. Muidugi tegime hoogsalt enditega tööd, peamiselt läbi erinevate visualiseerimispraktikate, tähelepaneliku kuulamise, kirjutamise, joonistamise, lugemise, vahetu kõnelemise, meditatsiooni ja kohaolu praktiseerimise. Üldiselt oli tegu väga intellektuaalse, valdavalt verbaalse koolitusega, mida tasakaalustas ajaveetmine looduses, mõningane tants ja külmas vees kümblemine. Märkimisväärseks osaks olid kindlasti ka filosoofia-, luule- ja lauluõhtud. Koolitus toimus ASHA keskuses, Suurbritannias, müstilise hõnguga seiklustele kutsuvas Dean’i metsas, mis on inspireerinud nii Rowlingu kui Tolkien’i kirjatöid ja täiesti uute maailmade loomist. Ka meie oleme oma kogemusest igati inspireerunud ja positiivselt laetud. 15.-22. oktoobril toimus Gruusias õppevisiit, mille raames külastasime mitmeid noortekeskuseid, saime aimu, kuidas neil läheb, millega nad tegelevad ning kohtusime kohalike poliitikutega Spordi ja Noorsootöö ministeeriumist.
Üks huvitavamaid interaktsioone oli kohtumine lähiriikide noortega. Esindati Gruusiat, Armeeniat, Aserbaidžaani, Türgit, Rumeeniat, Ukrainat, Valgevenet, aga ka Hispaaniat, Saksamaad ja Hollandit. Eks Gruusia enda territoorium ole 20% ulatuses Venemaa poolt okupeeritud (nii eelmise sajandi lõpust kui hiljutisema, 2006. aastal esinenud sissetungi tõttu). Samuti on pinged ka Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, mille puhul on emotsioone ühtpidi poliitilisel tasandil, teisalt aga „ei-ei, aga need noored siin projektis on ju toredad“. Ja eks paneb mindki enne kaks korda mõtlema, kas tahaksin ja julgeksin praegu Valgevenet külastada. Eks Ukraina olukordagi peetakse juba elementaarseks teadmiseks päevapoliitikast. Ometi on teine asi kuulda lugu naiselt, kes Mariopolist läbi Venemaa põgenema pidi ning otsib nüüd kohta, kus maailmas oma perega elades ta ennast mugavalt võiks tunda, kus lapsed saaks hea hariduse ja sõbrad. Teist otsa pidi tundub elu nii ühel kui teisel pool ikkagi edasi minevat, olgugi et murede või arvamuste paljususega. Noorte keskuste külastamisel jäi teravalt silma, kui ebaproportsionaalsed on nende rahastusvõimalused. Enamik, eriti sisemaal olevaid noortekeskused, virelesid pigem rasketes tingimustes, olles peamiselt rahastatud heategevusest või Euroopa Liidu projektidest, pannes kogu ressursi tegevuste elluviimisele. Mustamerele lähemad organisatsioonis, Zugdidis ja eriti Batumi noorteorganisatsioon, mis paistab olevat ainuke riikliku toetusega (sest sel piirkonnal on teatav autonoomsus), paistsid olevat väga jõukad. Batumis korraldati noortele mitmeid nädalapikkuseid matku ja õppeprogramme mägedes, suuri festivali ulatusega pidusid, mis on kõigile noortele tasuta, ja sai ka lubada väga avarate ja modernsete ruumide renti või omamist. Nad korraldasid väga toredaid ja sisukaid üritusi, imestama pani lihtsalt nende jõukus teiste noortekeskuste kõrval. Kohtusime ka poliitikutega Gruusia Spordi ja Noorsootöö ministeeriumist. Mul on hea meel, et Gruusia väikese riigiga saab võimaldada sellist poliitikute kohtumist noorte ja noortega töötavate inimestega. Meil oli võimalus poliitikutele ka küsimusi esitada, vastused aga kippusid tulema ametile kohaselt (ma ei tahaks seda stereotüüpi tegelikult normaliseerida!) väga ümmargused. Siiski leian, et see on korraldajate poolt väga leidlik võte, kuidas riigijuhtidele anda märku, et noorsootöö on riigis väga oluline ning sellega tegeleda soovijad on olemas ja on aktiivsed. Nimelt pole noorsootöötaja ametit praegu riigi ametite nimekirjas olemaski, mis tuli kõigile väga suure üllatusena. Selle loomisele aluse andmiseks on aktivistid asunud looma ülikoolis vastavat bakalaureuseõppekava. Veel meeldis mulle väga, et Zugdidi noortekeskuse töötajad nägid vaeva ja said kaasata oma tegevusse ka okupeeritud Abhaasia noori, kus hariduskvaliteet on tugevalt langenud ja õpilastel on koolis õppida raske, sest õppida ja õpetada lubatakse ainult vene keeles. Nii saavad ka mõned (mitte sugugi kõik, sest üle mitmemõttelise piiri liikumine on mõnelegi võimatu – passi lihtsalt ei aktsepteerita) Abhaasia noored emakeelset ja innovatiivsemat haridust. Samuti tegeletakse raadioprogrammiga, mis on kuulatav ka Abhaasias. Kaheksa aastat tagasi oma esimesel Gruusia noortevahetusel kuulsin esimest korda otse endavanustelt noortelt endilt, kuidas nad kogesid seda, et nende kodulinna, Gorit pommitati. Mäletan, kuidas neilt endilt otsa neid lugusid kuuldes, kuidas pommid lendasid, tekkis ahastus küll ja arusaam, mida nad kogesid, jõudis kohale tunduvalt selgemalt, kui lihtsalt mõne uudise või paotatud sõna kaudu, et Gruusiat rünnatakse või neil on sõda. Viimaste aastate jooksul on Gruusia mitmeski mõttes arenenud. Jäi mulje, et mitmetel noorteorganisatsioonidel on õnnestunud saada oma ruumid. Poliitikutega aga alustatakse ikka ja jälle otsast peale, nende veenmine ja tugi on raske tulema. Samas Batumis on valitsuse toetusega (autonoomsest piirkonnast) läinud silmatorkavalt hästi, võib-olla isegi ebaproportsionaalselt hästi. Arenenud on ka riik ise, kui ma 2019. aastal viimati Gruusias käisin, siis ei saanud sugugi nii paljudes kohtades kaardiga maksta, kui nüüd. Samuti sõidavad tänaval rõõmsasti nii Bolt kui Wolt. Keily Oktoobri lõpus (18.10-26.10) toimus Ungaris, Pákozdis koolitus “Let me join”. Koolituse teemaks oli kaasamine. Lisaks kolmele osalejale Eestist, oli osalejaid ka Ungarist, Bulgaariast, Maltalt, Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Kreekast. Koolituse päevad olid sisustatud erinevate töötubadega, kus arendasime aktiivse kuulamise oskust, empaatiavõimet ning õppisime stereotüüpide, sildistamise ja vähemusgruppide kohta. Põnevad ja sisekaemuslikud grupiülesanded panid meid huvitavatesse olukordadesse. Näiteks anti meile värvid ja paber ning nendest tuli grupiga maalida pilt. Kusjuures värvida võis üks inimene korraga ning omavahel oli keelatud rääkida - ülesanne pani meie loovuse teistmoodi tööle. Puudutasime ka keerulisemaid teemasid nagu riikide sotsiaalsed probleemid. Iga riigi osalised pidid välja tooma oma riigi murekohtadest ning pakkuma neile võimalikke lahendusi. Töötasime nii riigipõhistes kui ka rahvusvahelistes gruppides. Ka veidi meelelahutuslikumaid ning loomingulisi tegevusi jätkus igasse päeva: kanuusõit järvel, flashmob (tantsuetendus) Székesfehérváris (mida saab vaadata siin), keha ja näitlemise töötoad ning matk sügiseses metsas. Õhtud olid sisustatud kaasavate ühistegevustega. Toimus TedX vestlusõhtu, meditatiivne olesklemine, team-building mängud ning kolmel õhtul tutvustasid projektiriigid endi kultuure. Kultuuriõhtutel osalejad said hääldada tuntud keeleväänajaid, õppida traditsioonilisi tantse, mekkida toite ning jooke. Eestit tutvustades andsime meeleoluka ülevaate meie keelest ja kultuurist läbi interaktiivse ja praktilise esitluse ning osalejad said Eestit tundma õppida ka läbi lõbusate faktide. Suur rõõm oli näha, kuidas meie kiluvõileib ning kama kadusid laualt kiiresti ning tantsud ‘’Kaerajaan’’ ja ‘’Kaks sammu sissepoole’’ võeti vastu suure innuga. Projekti lõppedes valmisid erinevad materjalid omandatud teadmiste ja oskuste edasi jagamiseks. Osalejad lõid neljas grupis miniprojektid järgmistel teemadel: menstruaal-heaolu, LGBTQ+ inimeste vaimne tervis, kehapositiivsus ning pagulaste integratsioon. Valmisid kaks mängu, üks Instagramikonto (@bodies.count) ja lasteraamat ‘’Mia and The Menstruation’’. Projektist lahkumise ajaks olime teinud palju introspektiivset tööd ning tunded olid kahetised: ühelt poolt rahulolevad, kuna projekt oli hästi õnnestunud ning olime positiivse kogemuse võrra rikkamad. Teisalt kurvad, kuna projekti inimesed jätsid oma jälje meie südameisse. Siiski, uued tutvused ja sõbrad sai kontaktitud sotsiaalmeedias ning tehtud said ka lubadused uutes projektides ning uutes riikides taaskohtuda. Soovitame kõigile soojalt, käsi südamel ning igasuguse kõhkluseta Erasmus+ projektidest osa võtta ja avastada seeläbi maailma, inimesi ning iseennast. The youth exchange took place in Balatonboglar, which is south of the biggest lake, Balaton, in Central Europe, from the 11th until the 21st of September, 2022.
We started the project off on a bad note – we couldn’t find enough participants – nonetheless it was one of the most impactful, fun and most off all educational experiences I’ve had the pleasure to be a part of. So, how did we turn it around? Well, to keep it short and sweet. I, you, we get to make the experience. And believe me, when I say we MADE the experience. The start of the journey. Having never travelled before I was anxious but I enjoyed it – like going out to conquer the world. At times, like when I spilled a hot dog in my bag right before departure, I didn’t feel like much of a conqueror but I kept my head straight and charged ahead. Having made it to Budapest, I met up with my friend, Hugo, who I had managed to convince to join us on the project. After the short lived, but long lingering, euphoria of being 18, an independent traveller, with a dear friend in a foreign country was exhausted we started heading towards Balaton. I’ll keep this short. Having rushed — we did not account time for understanding Hungarian — to trains and meeting up with Markus, the 3rd and concluding piece of our team. We shortly realised that for 500 Hungarian forints, which is about 1.40€, me and Hugo had, accidentally, taken the business class cabin from Budapest to Balatonboglar. Also this is just my, Kaspar’s, perspective. Some partied like there wasn’t going to be a tomorrow when I was just starting from Estonia. After arriving and meeting everybody we totally forgot everybody’s names and hit the bed like rocks. The following day, officially the first day of the project, we redeemed ourselves with a friendly and attentive presence and thus made friends with everybody quite quickly – especially for Estonians. The project went into full swing. There were different exercises, energisers and icebreakers. We would eventually find our teammates or, for this occasion, colleagues and start building our own company. We learned how to work together as a team: how to share responsibilities, how to compromise and sometimes how not to as well as effective communication. Clearly it’s not something anyone can master in 10 days but considering the short time frame, I think we did really well for ourselves. We also learned about the more technical aspects of starting a business or, more exactly, the website for it. For example: how to make ads and how to effectively target them, how to design pages and most importantly how to come up with solutions with no answer to be found. So the days passed. Working, partying, regretting and going back to work and doing it over again. There was a yacht trip, a vineyard visit, on which we got some hitchhiking experience, we visited a bar, some continued to a club, some had gone to Budapest to party there. During the end of the project it was unbelievable for all of us how much we grew on eachother. There are too many fun stories to tell for this ‘short blog post’, but I think I made it clear enough that — we had fun! Kaspar Paiste, group leader of the Estonian team |
ProjektiblogiProjektikogemused alates 2021-st aastast. Archives
July 2024
Categories |
RSS Feed
