15.-22. oktoobril toimus Gruusias õppevisiit, mille raames külastasime mitmeid noortekeskuseid, saime aimu, kuidas neil läheb, millega nad tegelevad ning kohtusime kohalike poliitikutega Spordi ja Noorsootöö ministeeriumist.
Üks huvitavamaid interaktsioone oli kohtumine lähiriikide noortega. Esindati Gruusiat, Armeeniat, Aserbaidžaani, Türgit, Rumeeniat, Ukrainat, Valgevenet, aga ka Hispaaniat, Saksamaad ja Hollandit. Eks Gruusia enda territoorium ole 20% ulatuses Venemaa poolt okupeeritud (nii eelmise sajandi lõpust kui hiljutisema, 2006. aastal esinenud sissetungi tõttu). Samuti on pinged ka Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, mille puhul on emotsioone ühtpidi poliitilisel tasandil, teisalt aga „ei-ei, aga need noored siin projektis on ju toredad“. Ja eks paneb mindki enne kaks korda mõtlema, kas tahaksin ja julgeksin praegu Valgevenet külastada. Eks Ukraina olukordagi peetakse juba elementaarseks teadmiseks päevapoliitikast. Ometi on teine asi kuulda lugu naiselt, kes Mariopolist läbi Venemaa põgenema pidi ning otsib nüüd kohta, kus maailmas oma perega elades ta ennast mugavalt võiks tunda, kus lapsed saaks hea hariduse ja sõbrad. Teist otsa pidi tundub elu nii ühel kui teisel pool ikkagi edasi minevat, olgugi et murede või arvamuste paljususega. Noorte keskuste külastamisel jäi teravalt silma, kui ebaproportsionaalsed on nende rahastusvõimalused. Enamik, eriti sisemaal olevaid noortekeskused, virelesid pigem rasketes tingimustes, olles peamiselt rahastatud heategevusest või Euroopa Liidu projektidest, pannes kogu ressursi tegevuste elluviimisele. Mustamerele lähemad organisatsioonis, Zugdidis ja eriti Batumi noorteorganisatsioon, mis paistab olevat ainuke riikliku toetusega (sest sel piirkonnal on teatav autonoomsus), paistsid olevat väga jõukad. Batumis korraldati noortele mitmeid nädalapikkuseid matku ja õppeprogramme mägedes, suuri festivali ulatusega pidusid, mis on kõigile noortele tasuta, ja sai ka lubada väga avarate ja modernsete ruumide renti või omamist. Nad korraldasid väga toredaid ja sisukaid üritusi, imestama pani lihtsalt nende jõukus teiste noortekeskuste kõrval. Kohtusime ka poliitikutega Gruusia Spordi ja Noorsootöö ministeeriumist. Mul on hea meel, et Gruusia väikese riigiga saab võimaldada sellist poliitikute kohtumist noorte ja noortega töötavate inimestega. Meil oli võimalus poliitikutele ka küsimusi esitada, vastused aga kippusid tulema ametile kohaselt (ma ei tahaks seda stereotüüpi tegelikult normaliseerida!) väga ümmargused. Siiski leian, et see on korraldajate poolt väga leidlik võte, kuidas riigijuhtidele anda märku, et noorsootöö on riigis väga oluline ning sellega tegeleda soovijad on olemas ja on aktiivsed. Nimelt pole noorsootöötaja ametit praegu riigi ametite nimekirjas olemaski, mis tuli kõigile väga suure üllatusena. Selle loomisele aluse andmiseks on aktivistid asunud looma ülikoolis vastavat bakalaureuseõppekava. Veel meeldis mulle väga, et Zugdidi noortekeskuse töötajad nägid vaeva ja said kaasata oma tegevusse ka okupeeritud Abhaasia noori, kus hariduskvaliteet on tugevalt langenud ja õpilastel on koolis õppida raske, sest õppida ja õpetada lubatakse ainult vene keeles. Nii saavad ka mõned (mitte sugugi kõik, sest üle mitmemõttelise piiri liikumine on mõnelegi võimatu – passi lihtsalt ei aktsepteerita) Abhaasia noored emakeelset ja innovatiivsemat haridust. Samuti tegeletakse raadioprogrammiga, mis on kuulatav ka Abhaasias. Kaheksa aastat tagasi oma esimesel Gruusia noortevahetusel kuulsin esimest korda otse endavanustelt noortelt endilt, kuidas nad kogesid seda, et nende kodulinna, Gorit pommitati. Mäletan, kuidas neilt endilt otsa neid lugusid kuuldes, kuidas pommid lendasid, tekkis ahastus küll ja arusaam, mida nad kogesid, jõudis kohale tunduvalt selgemalt, kui lihtsalt mõne uudise või paotatud sõna kaudu, et Gruusiat rünnatakse või neil on sõda. Viimaste aastate jooksul on Gruusia mitmeski mõttes arenenud. Jäi mulje, et mitmetel noorteorganisatsioonidel on õnnestunud saada oma ruumid. Poliitikutega aga alustatakse ikka ja jälle otsast peale, nende veenmine ja tugi on raske tulema. Samas Batumis on valitsuse toetusega (autonoomsest piirkonnast) läinud silmatorkavalt hästi, võib-olla isegi ebaproportsionaalselt hästi. Arenenud on ka riik ise, kui ma 2019. aastal viimati Gruusias käisin, siis ei saanud sugugi nii paljudes kohtades kaardiga maksta, kui nüüd. Samuti sõidavad tänaval rõõmsasti nii Bolt kui Wolt. Keily
0 Comments
Leave a Reply. |
ProjektiblogiProjektikogemused alates 2021-st aastast. Archives
July 2024
Categories |