Koolitus „Dramaturgy in a Journey“ Itaalias

Teater on kollektiivne kunst, mitte ühemeheshow – see koondab endas mitmete kunstnike ideid. Ka teatri ning dramaturgiaga seotud projekt, millest osa saime, polnud monoetendus, vaid paljude ühine teekond (millele viitab projekti nimigi). Sellel teekonnal saime silmitsi seista väljakutsetega – need, kes polnud varem lugusid kirjutanud, kirjutasid ja need, kes polnud kunagi tegelasi kehastanud, kehastasid. Lugusid kirjutades saime teada, mida tunneb (näite)kirjanik ning koos improvisatsiooniharjutusi tehes, mida tähendab olla näitleja.

Õppisime, et improvisatsioonis (ja teatrit tehes üleüldiselt) on aktiivne kuulamine vaata et rääkimisest olulisemgi ning stseeni saab kokku kõlama panna vaid üks – koostöö. Koos tehtud harjutused muutsid meid lähedaseks ja nautisime tihtipeale ka individuaalsemate ülesannete kallal pead murdes vaikides teineteise seltsi, taustal kõlamas linnulaul ja puhumas eestlase jaoks pigem soe, kuid lõunaeurooplaste meelest karge tuul. Tekkis tunne, et vahet pole, kust sa tuled, kas Itaaliast, Küproselt, Kreekast, Ungarist, Tšehhist või Hispaaniast, on sul ikka midagi teistega ühist.

Ja osa sellest millestki on kindlasti isiklikud lood. Sinagi, kes seda postitust loed, võid mõelda, missugune on sinu lugu. Kus on selles loos teeleasumine (kutse seiklusele ja selle vastuvõtmine), initsiatsioon (teele jäävate ohtudega silmitsi seismine) ja tagasitulek (uue teadmisega koju naasmine). Joseph Campbelli teooriat neist kolmest etapist, mida iga müütiline kangelane (filmis, muinasjutus või reklaamis) läbib, õppisime ka projektis. Teooria kohta saab lähemalt teada lugedes Joseph Campbelli raamatust „Tuhandenäoline kangelane“.

Meie naasime koju kindlasti uued kogemused kotis. Õnneks on need nähtamatud ja keegi ei saa väita, et käsipagas on nende tõttu ülekaalus. Ja ometigi on neil kogemustel väga suur kaal! Kodust eemale rändamine on põnev, kuid olulised on ka meie argised teekonnad. Igaüks meist on kangelane, kui oma argistel teedel alla ei anna. Ja üks oluline kangelastegu, mida saab igal teekonnal teha, on rohkem aktiivselt kuulata kui rääkida, enam mõista kui hukka mõista. Sedasama õpetab meile ka teater, see kollektiivne kunst, millest kindlasti enam teame kui enne projekti.

Oleme meeletult tänulikud Seiklejate Vennaskonnale, kes eesti noori ikka nende rännakutel toetab. Samuti oleme väga tänulikud oma võõrustajale Itaalias – sotsiaalse teatriga tegelevale Teatro Della Zuccale. Meie koolitajad Alessandra ja Elisabetta olid väga inspireerivad!
​
Grazie!