Noortevahetus "Climate Change? NO! Change yourself!" Portugalis

4.-12. septembril 2022 oli meil võimalus osaleda Portugalis H2O-nimelise organisatsiooni korraldatavas noortevahetuses "Climate Change? NO! Change yourself!". Kümme osalejariiki; kümme päeva kohaliku eluolu, kultuuri ja probleemidega tutvumist; kümneid uusi tuttavaid  – tegu oli kogemusega, mis niipea ei unune.

Teekond Arrouquelasesse ei kulgenud viperusteta: kelle jaoks oli see esimene lennureis omapäi, kelle lend hilines, kes pidi lennu tühistamise tõttu veetma öö Rootsis... Kohale jõudnud, tabas meid üllatus üllatuse otsa: esiteks oli juba õhk hoopis teistsugune kui Eestis. Toit – pool sellest moodustas sai ja vein. Mis kell, kus, mida? – vaatame! Alguses oli veidi raske leppida, et kõik ei jookse nööri mööda, et kõik ei muretsegi, mis edasi saab ja ei kahtle, kas tehtu on piisavalt hästi tehtud, kuid ajapikku harjusime olukorraga ning lasime asjadel omasoodu kulgeda.

Üks vahvamaid elamusi oli kindlasti külaga tutvumine – kuigi alguses tundus tänavaterägastik lahtiharutamatu, õppisime mõne päeva jooksul kõik olulisemad ja põnevamad käigud selgeks. Sellele aitas oluliselt kaasa maastikumäng, mis jooksutas meid läbi terve Arrouquelase tähtsamate punktide: loomulikult kuulus nende hulka jalgpalliväljak, külapood, H2O kontor, liköörimeistrist vanamehe salajane garaaž, noorte rajatud purskkaevuga roheala... Muljet avaldas ka künka (meie jaoks mägi!) otsas kõrguv tulevalvurite torn: kogu suve jälgivad sealsed külaelanikud ning noortekeskuse vabatahtlikud sealt ümberkaudseid metsi, et kuivast ilmast süttivaid metsapõlenguid varakult silmata ning nende levikut peatada. Tutvusime mängu käigus ka kohalikega, kes küll enamasti meiega ühtegi sama keelt ei kõnelenud, kuid imekombel ikkagi meiega kõik maailma asjad selgeks arutatud said. Ise ka ei tea, kuidas see juhtus.

Loomulikult oli kanuumatk oli äärmiselt meeldejääv – eestlasliku kangekaelsusega finišeerisid meie alused loomulikult esimeste seas, sellal kui teised veel tasa-tasa juttu ajades sõitu nautisid. Ikka lipp kõrgel! Sel matkal tuli välja ka üks suurimaid sealseid kliimaprobleeme: tohutud alad metsi olid lihtsalt ära kuivanud, osa ka põlenud; samuti jäime korduvalt paatidega jõepõhja kinni, sest vett oli mõndades lõikudes väga vähe. Nägime oma silmaga, millega kohalikud iga päev rinda pistma peavad.

Loomulikult ei puudunud projektist ka kliimateemalised ettekanded ja töötoad – meid külastasid nii Zero kui Oikose esindajad, kes suunasid meid mõtlema oma kliimajalajäljele, ressursside jaotumisele maailmas, võrdsele kohtlemisele ning ausale kaubandusele. Samuti saime neid teemasid isekeskis lahata: avastasime üheskoos kitsaskohti, pakkusime lahendusi, jagasime ideid ja vaatenurki. Meil oli huvitav kuulda, et mõnel pool maailmas ei olegi taaraautomaate, teised jällegi imestasid, et eestlaste majades enamasti konditsioneere ei ole... Ka maailma mastaabis võrdlemisi lähestikku asuvate ning küllaltki sarnaste lähiajalugudega riikides, tuleb välja, on erinevusi, mida arvatagi ei oskaks!

Noortevahetustele iseloomulikult toimusid ka kultuuriõhtud – saime nautida teiste riikide mänge, tantse, muusikat, toite. Meie ise korraldasime oma väikese laulva revolutsiooni: nimelt esitasime oma eestlaste grupiga regilaulu, mille refrään "Neiu, neiu, sina minu neiu, ainult sind mina armastan..." peale meie õhtut kuni laagri lõpuni igal vabal hetkel mõnest telgist, söögisaalist, rõdult või nurgatagusest kajas. Naeratuse tõi see näole küll.

Mis veel? Lakkamatud tantsuõhtud, külakõrtsi ees jutustamine, suplus kibesoolases viiemeetriste lainetega ookeanis, varjuteater, viinamarjaistandus... Viinamarjaistandus! Tegemist oli kahtlemata ühe meeldejäävaima päevaga kogu projekti vältel. Hommikul vara suundusime istandusse, kus meid naerulsui vastu võeti, käärid ja ämbrid kätte jagati ning mööda lõputuid marjapõõsarivisid laiali jaotati. Eestlased, loomulikult, said töökuse eest taaskord kiita – eks me läksime sinna ikka mõttega, et korjame kogu istanduse võimalikult kiiresti tühjaks (ja kui on veel midagi vaja teha, eks me siis tegeleme sellega ka...). Päike paistis lagipähe, maa tolmas, käed kleepusid mahlast, marjad aga maitsesid uskumatult magusalt. Töö tehtud, saime loomulikult ka proovida kohalikku veinitoodangut; õhtupoolikul aga läksime appi korjatud marju mahlaks talluma. Tuli välja, et sealne veinitegu just nii ja ainult nii käibki! Samuti olevat tegemist ülemaailmselt hinnatud ja tunnustatud tootjaga, kes pakub suveperioodil tööd paljudele kohalikele ja ka kaugemalt tulijatele.

Kümme päeva, kümme riiki, kümned uued tuttavad – kõik see möödus imekähku. Tagasitee kulges õnneks meil kõigil sujuvalt. Ja lõpuks oli ikka hea meel küll, kui 35-kraadise kuumuse alt sai 15-kraadisesse kampsuniilma tagasi. Naer ning soojus aga, mille me Arrouquelasest kaasa saime, ei unune niipea.

Riste

rohkem infot korraldaja kohta