Noortevahetus "Knowledge is power - managing diabetes with confidence" Inglismaal

Novembris lendasid 7 eestlast UK poole, et osaleda ühel kõige viimasel projektil, mis UKs korraldatakse. Brexiti tõttu ei ole UK enam Euroopa Liidus, ning tänu sellele ei saa nad ka enam olla osa Erasmusest. Me tundsime kahjurõõmu kui seda kuulsime, sest, kes tahaks olla üks viimastest, teades, et nii lihtsalt enam Erasmusega UK-sse ei minda. 
Tegelikult algas meie projekt juba esimesel lennupäeval väga stressirohkelt – kõigepealt lennujaamas tuli välja, et ühel osalejal oli piletid valeks päevaks ostetud ning pidi uue pileti ostma, mille hind oli topelt esialgsest. Seejärel, lennukis, paar rida meist tagapool, oli ühel reisijal halb olla, ning vajas meditsiinilist abi – õnneks üks meie osalejatest suutis ta maha rahustada ning ka see sama reisija sai õnnelikult Inglismaale. Jõudes lennujaama, avastas üks reisija, et tema kohver on puruks visatud. Seejärel jäime oma bussist maha, kuid õnneks saime kohe järgmise peale pool tunnikest hiljem. Londonist minnes rongi peale, et sõita Streatleysse (projekti kohtumispaika), jäi üks osalejatest rongist maha murdosa sekundiga, uks lihtsalt enam ei avanenud. Õnneks veel ronge sõitis ning ta sai 45 min hilisemale rongile. Hiljem projekti ajal veel üks meie osalejatest väänas jala välja ning oli paar päeva voodis. Ehk siis väga tormiline algus tormilisele lõpule. Tormiline lõpp on vihje Brexiti ja Erasmuse seosele, ning muidugi ka, kojuminekule. Ei saanud me ka koju rahulikult minna. Londonis olid streigid ning osadel ei sõitnud õiged rongid, pidid suure ringiga Londonisse minema ning ühel osalejal tühistati üldse lend ära. Tormiline! 

Aga õnneks oli meie grupike nii armas ja tore, et tegelikult keegi sellest pead norgu ei lasknud, rohkem naersime oma ebaõnne üle. Siin pildil on näha ka meie osalejaid, kõik rõõsasilmsed ja õnnelikud tüdrukud: 

Projekt ise oli põnev ning asus maalilises kohas. Ümbruses olid mäed, loomad, ning ilusa, hingematva arhitektuuriga majakesed. Ning muidugi ka kaunis Thamesi jõgi, mida sai jalutades imetlemas käia.
 
Projekti teemaks ning eesmärgiks oli diabeedi teadvustamine – mida see kõike tähendab, ning kuidas diabeedikud sellega elavad. Selleks oli igast riigist ka vähemalt üks diabeediga inimene, ning samuti ka üks korraldajatest elab diabeediga. 
See teema on väga oluline, sest tuleb välja, et igaühel, kes seal osales, on vähemalt keegi nende peres või sõprusringkonnas, kellel on diabeet. Ning kui vaadata statistikaid, siis ilmselt on meil kõigil keegi lähedane, kui just me ise mitte. Võrdluseks panen meie riigi arvud, ligikaudselt 100 000 inimesel Eestis on diabeet, kellest 7000 on 1. tüübiga ning 93 000 2. tüübiga – see teeb tervelt 7,7% meie rahvaarvust. Tõsiasi on ka see, et need arvud kasvavad iga aastaga ja just selleks ongi vaja inimestel teada, et millest võib või ei või diabeet tekkida, kuidas sellega elada ning kuidas diabeediga inimesi toetada. 
Iga päev meie projektis oli erinev. Esimene päev oli mõeldud grupi lähendamisele ehk team buildingule. Teisipäevane päev oli mõeldud diabeedist rääkimisele, kusjuures ka meie diabeedikutest osalejad olid nii julged ja armsad, et rääkisid ka omad lood ning kuidas see nende elu mõjutab ühel või teisel viisil. Kolmapäev oli stressist rääkimiseks, neljapäev toiduteemaline, reede oli vaba päev, kus me käisime Oxfordi avastamas, ning laupäev oli füüsilise aktiivsuse kohta. 
Meie teemad olid väga interaktiivsed, meil oli päevas 4-5 töötuba, ning need olid riigiti ära jaotatud osalejate peale. See oli väga huvitav, sest me pidime ise mõtlema ning kokku panema nii ettekandeid kui ka praktilisi pooli. Nagu ikka, praktilised osad olid kõigi lemmikud, olid nendeks siis grupitööd, või kõigi kõige lemmikum, rahvuslikud mängud kõrge mäe peal, kus siis igast riigist näitasid osalejad omi mänge. Sest füüsiline aktiivsus on väga oluline eluosa, olgu siis sul diabeet või mitte.
Kui sa oled oma lugemisega juba siiamaani jõudnud, siis sa oled väga tubli! Tahaksin kindlasti insuliini kohta ära märkida olulise fakti, mida paljud ei pruugi teada. 
Diabeet ehk suhkrutõbi on täpselt see, mis ta kõlab – veresuhkur teeb, mis heaks arvab, ning inimene suhkrutõvega peab siis silma peal hoidma, et see ei oleks liiga kõrge või madal. Mida ma tahan kindlasti rõhutada on see, et kui diabeedikutel on veresuhkur madal, siis nende abikäeks on midagi magusat, olgu selleks siis komm, magus jook, või isegi mingi suhkrulisem söök. Insuliini töö on veresuhkru alandamine! Ehk siis, kui keegi ütleb, et tal on veresuhkur madal, siis insuliin tuleb kohe ära unustada, pakkuda sellele inimesel midagi magusat. 
Õnneks on tänapäeval olemas vidinad, mille saab panna omal nõela ja plaastriga keha külge, mis saadab nutitelefonile andmeid veresuhkru kohta, et diabeediga inimene saaks alati pilku peal hoida, mis tal toimub. Soovitan kindlasti teil kõigil teha uurimustööd ning küsida oma lähedastelt, mis veresuhkrut võib tõsta ning mis mitte. Etteruttavalt vihjeks ütlen, et kõige suurem oht võib tegelikult tulla hoopis igapäeva toidust, mida me kõik sööme, näiteks kartulid. Kõike tuleb mõõdukalt, ning kõige olulisem – teadlikult süüa. 
Viimasel päeval tegime ka informatiivseid pilte ehk meeme, sest tänapäeval on see kõige kiirem tee inimeste südamesse. Postituse alt leiab ka vastavad meemid.
Kokkuvõtvalt, oli meie grupp nii tore ja kokkuhoidev, et isegi vihmasemad päevad saime naeruga mööda saadetud. Ning muidugi ka tahaksime tänada teistest riikidest osalejaid, kes olid ka toredad. Ja üleüldse, kui meid olekski ainult meie 7 olnud, poleks see ehk pooltki olnud nii meeldejääv ja meeleolukas. 
Aitäh lugemast ning loodan, et olete võibolla natukenegi teadlikumad ning saite selle innu, et ka ise veidike uurida ning puurida oma lähedastelt/internetist :)