Noortevahetus "STUTTER LIVE" Kreekas

Kui viis eestlast Thessaloniki kuumal asfaltil maandusid, oli augustiöine täiskuu Therme lahe rahulike vete peal juba koha sisse võtnud. Neli tundi nappi und ja uus päev võiski alata, et üle 40 osaleja erinevatest riikidest paneksid pead kokku ja arutaksid, kuidas kaasata ühiskonda kogelejaid ning tõsta teadlikkust kõnehäiretest nii, et need ei saaks põhjendamatuks takistuseks kooli,- töö- ja eraelus.

Projektijuhi Alexαndros Ispoglou antud ülesanded olid loomingulised, nii et lisaks põhiteemale õppisid osalejad meeskonnatöö ja teiste osalevate riikide kohta, avardasid oma arusaamu vähemate võimalustega inimestest laiemalt ja ka iseenda sisemaailmadest. Projekti lõpuks tehti kokkuvõte käsitletud teemadest, meetoditest ja tulemustest ning paluti osalejatel anda tagasisidet, kas nad osaleksid teinegi kord taolises projektis – tahvlile visandatud skaala, mille ülemine osa tähistas „pigem jaa-d“ ning alumine osa „pigem ei-d“, täitus tihedalt täpikeste ja tähekestega ning nagu arvata võis, siis ikka positiivse poole peal.

Meetodid teema käsitlemiseks olid pärit mitte-formaalse hariduse mängumaadelt ning heas mõttes raputavad alates originaalsetest ja psühholoogilisest nn jääsulatusmängudest kuni Pecha Kucha esitluste ja foorumteatri etendusteni. Kui mitukümmend inimest erinevatest riikidest oleksid läbinud lihtsa „kes sa oled ja kust sa tuled“ stiilis tutvustusringi, oleksid nimed vaevalt meelde jäänud, kuid sellele järgnev ülesanne aitas asja kinnistada – kõik osalejad said valge paberi ja pliiatsi ning joonistasid ringiratast elemente üksteise portreedele, mis tõesti pani kaaslastele otsa vaatama ja neisse süvenema. Nädala lõpuks läksid vahepeal seinal rippunud portreed uuele ringile ja nüüd sai igaüks oma portree tagaküljele koguda teistelt häid soove ja mõtteid, mida ehk näost näkku välja kunagi ei oleks öeldud.
​
Gruppidesse jaotatuna tehti ka lühifilme ning tulemustest kahtlemata kõige liigutavamat saab
järelvaadata ka YouTube’s (režii Pablo Olea) Klipi lõpuosa hõlmas järgnevaid ridu*:

ma ei suutnud öelda „homme“
nii et ütlesin „kolmapäeval“
ma ei suutnud öelda „tere“
nii et katkestasin kõne
ma ei suutnud öelda „burger“
nii et ettekandja lõpetas mu lause
ma ei suutnud öelda oma nime,
nii et istusin seal
ma ei suutnud öelda „vesi“
nii et ma jõin
üksinda oma toas
suudan ma öelda kõike
sõnade lahing andis mulle elu
see andis mulle ande
see andis mulle võime näha

mida saab õppida ainult vaikuses

Tihedalt planeeritud sisulistesse päevadesse jagus ka vaheldust meeleolukate kultuuriõhtute, tõelist füüsilist väljakutset esitava orienteerumismängu ja sellele väärilist lõõgastust pakkuva väljasõiduga linnast välja mere äärde. Omal käel oli võimalus kohalikku kultuuripilti veelgi laiendada külastades muuseumeid või näha uusi perspektiive ronides linnamüüri taha jäävates mägedes. Rääkimata lõpupäeval läbiviidud grupimeditatsioonist, kus esitatud küsimused olid sügavalt puudutavad – näiteks mis tunne see oleks, kui armastaksid end tingimusteta isegi siis, kui sa seda veel teha ei oska – ja millele igaüks sai vastata vaikides. Julgus esitada endale raskeid küsimusi ja oskus kuulata oma sisemist häält on ju samuti vahendid parandamaks sotsiaalset kommunikatsiooni sõltumata sellest, kas kuulaja ise kõneledes kogeleb või mitte.
​
Septembrikuine täiskuu kodumaal on juba tunduvalt kargem. Ring on täis saanud, kogemused ja järeldused settinud, sisekõned peetud. Edasi jääb vaid loota, et osalejad rakendavad omandatud teadmisi ja oskusi ka oma edaspidises tegevuses mistahes valdkonnas – valmidus end väljendada ja väljendaja ära kuulata ilm ebakindluste ja eelarvamusteta on see, mis teeb inimesest inimese.

*Adam Giannelli ja Eric Hawkinsi luuletustest tegi väljavõtted Anne-Mari Käär, tõlkis Triinu Soikmets.