Õppevisiit "Discovering Caucasus" Armeenias

Saabumise päeval Dilijani oli ilm ilus ja vaba aega küllaga. Kuna mõned Armeeniasse tulnud noorsootöötajad olid tuttavaks saanud eelmise aasta oktoobrikuus toimunud õppevisiidil Gruusiasse, võeti ette mitmetunnine matk Dilijani linna ja juttu jätkus kauemaks. Seejuures õpiti, et Armeenias ei heideta ajalugu silma alt ära, vaid eksponeeritakse seda omal moel. Dilijani kohaliku muuseumi tagahoovist võib leida nt Lenin näoga reljeefi.

Järgmisel päeval toimus põhjalikum tutvumine, osalejaid oli 14st riigist. Huvitav viis oli saata osalejad meeskondadena Dilijani linna peale orienteeruma ülesannetega, milledest mitmed baseerusid suhtlusel kohalikega. Paraku - suhtlemine kohalikega õnnestus enamasti paremini vene kui inglise keeles :) Ja õhtu lõpetas loomulikult kultuuriöö sündmus, kus sai maitsta erinevaid sööke- jooke, tantsida ja mängida erinevate rahvuste ringmänge.

Esimese õppevisiitide päeva hommik algas lühikese projekti käsitleva teema sissejuhatusega, mis jätkus iga riigi ettekandega noorsootöö situatsiooni nii seadusliku kui MTÜ tasandil. Eestis tundub olukord olema hea ja kvaliteetne, kuna Eestis saab noorsootööd õppida kolmes kõrgemat haridust andvas õppeasutuses. Erinevalt osadest riikidest on meil tunnustatud noorsootöö ja selle arendamiseks on loodud riiklik programm. Pärast esitlust tegime kohvipausi, peale mida läksime oma esimesele õppekülastusele MTÜ Youth Cooperation Center of Dilijan. Tegemist oli projekti korraldava ettevõtjaga, kes esitles keskuses tehtavaid töörühmasid ning nende poolt toodetud sotsiaal-ettevõtluse tooteid. Riidest kotid ja pinalid ja kolm erinevat lauamängu laadset mängu, mis peaks toetama mängeldes social enterprenership ideede eelnevast ajast kuni päris toote loomiseni. 

Selle päeva teine külastus oli samuti Dilijanis noori kaasavasse kogukonna ruumidesse, kus pandi rõhku käsitööle ja isiku arengusse. Lisaks selle ühenduse juhile tegid ka väikese enesetutvustuse mõned innustunumad noored vabatahtlikud, kellede paljud unistused olid seotud Ameerika õpingutega. Kolmas külaskäik, ikka Dilijanis, viis meid piirialasse, kus kehtisid keelud ja reeglid erinevalt muust linnast. Tegemist oli UWC õppeasutusega, mis oli rikkalik oma ruumide ja võimaluste poolest. Peale kaelakaartide saamist ja reeglitega tutvumist võttis meie eestlaste duot vastu noor ja ambitsioonikas eesti neiu, nii nagu kõiki teisi osalisi nende kaasmaalane. Ta tutvustas oma kooli süsteemi ja ruume, millistes me võisime liikuda. Päev lõppes planeerimata hängimisega vabamas seltskonnas. 

Järgnevad päevad olid eelnevatega sarnased, kuid keskendusid põhiliselt noorsootööd puudutavate teemade ettekannetele. Külastasime Gyumri linna. Saime vaba aega linnaga tutvumiseks. Muuhulgas külastasime Aregak Bakery&Cafed, mille töötajad on erivajadusega noored. Järgmisel päeval sõitsime minibussidega linnadesse Vanadzor (siin LOFT jättis mulje kui kohast, kuhu tuleks teinegi kord tagasi) ja Spitak, kus tekkis noortega spontaanne rahvatants ja võrkpallimäng. Kui jõudsime tagasi ööbimiskohta Dilijanis, ootas meid õhtusöök kohalikus restoranis, kus saime proovida mitmeid rahvustoite- dolmad, šašlõkki, lavašši jne. 

Järgmisel hommikul lahkusime Jerevani, kus majutus oli kenas kesklinna hotellis. Meid võeti vastu hariduse- teaduse- spordi- ja kultuuriministeeriumis. Toimus ka NGO Fair ülikooli õuel, kus organisatsioonid said end tutvustada ja üliõpilased küsida erinevate riikide kogemuste kohta. Kõik oli väga hästi vormistatud ja esitlused olid lihvitud. Tagasivaates ei tundu, et nad oleksid rääkinud eriti teemadest, mis pigistaks selle piirkonna ja valdkonna kinga. Kuna meid kiirustati mitmest kohast kiiresti lahkuma peale esitluste lõppemist ja ühel korral ei saanud ka lõpuni kuulata, siis tõenäoliselt võisid paljud olulised küsimused küsimata jääda. Omavahel suhtlemist erinevate asutuste vahel oli raske tekitada. 
​
Me nägime palju erinevates tingimustes, samas sisult sarnaseid keskkondi, kus toimus noorsootöö ja selle kogukonna arendamine sotsiaalse ettevõtluse tasandil.